Paul Oja: vihakõnest ja südametunnistusest Soome moodi

EKRE liige Soomes ja Uute Uudiste kaasautor Paul Oja kirjutab sellest, et ka vihakõnemaal Soomes ei oska isegi peaminister öelda, mida see vihakõne õieti tähendab.

“Vihakõne, vihkamise õhutamine, rahva lõhestamine, pidev ründamine… Kui peavoolumeedia mõnes loos mingi sellise termini esile tõstab, siis pole kahtlust, et just sellega ta nüüd kohe-kohe tegelema hakkabki. Ja see tunne tavaliselt ei peta.

Soome lahe põhjakaldal saab Põlissoomlaste erakond kogu aeg umbes samal kombel nüpeldada nagu meie EKRE. Ja kuna sallivusvihkajate malakakirst on igal pool üpris kasina valikuga, siis on ka nende nuiad igal pool üsna sarnased.

Vihakõne vastane seadus, mida sallivusvihkajad kõigest väest tahaksid ühiskonnale peale suruda, oleks nende plaanide teostumisel tõhus vahend vaba sõna suukorvistamiseks ning libasõna vohama pääsemiseks. Seetõttu pakub kindlasti huvi heita pilk teispool lahte toimuvale diskussioonile antud teemal.

Üks lahke lugeja juhtis „Uute Uudiste“ toimetuse tähelepanu Soome blogialusel kansalainen.fi avaldatud kirjutisele, mis vihakõne teemat käsitleb.

Janne J. M. Muhonen asub oma 4. novembril avaldatud blogikirjutises „Karistatav väljaütlemine“ (Rangaistava lausuma) kõigepealt kasutatavate mõistete sisu lahkama. Ta kirjutab: „Soome kriminaalseadustik ei tunne mõistet „vihakõne“ üldse ja seetõttu on tegemist pigem poliitilise kui juriidilise terminiga. Juriidilised mõisted, mis osaliselt ka kriminaalseadustikus esinevad, on „vihaõhutamine rahvarühma vastu“ ja „usurahu häirimine“, mida argisemas arutelus muidugi ka „vihakõnega“ seostada võidakse.“

Ta lisab, et seaduse paragrahv, mis puudutab viha õhutamist rahvarühma vastu, on olemasolevate pretsedentide järgi otsustades isegi kohtuorganitele kõva pähkel. Seaduse sõna teostub ja toimib hästi siis, kui seda puudutavaid põhjuse ja tagajärje seoseid on lihtne ennustada. Praegu see nii ei ole, ja lihtkodanikul on eriti keeruline taibata, mida ta tohib ja mida ei tohi netis toimuvas argivestluses välja ütelda, olemata sunnitud seaduse ees vastust andma.

Värske elust võetud näide on prokuratuuri algatatud eeluurimine Päivi Räsäse kirjutiste asjus. Päivi Räsänen on elukutselt arst, kuid ka kauaaegne rahvasaadik ja olnud pikka aega Kristlike Demokraatide erakonna esimees.

„Meie Kirik“ teatab, tuginedes ajalehes „Ilta-Sanomat“ avaldatud materjalile: „Vaenuõhutamises kahtlustatav Soome rahvasaadik ja endine siseminister Päivi Räsänen käis reedel [01.11.] politseis ligi neli tundi kestnud ülekuulamisel. Kristlik poliitik pidi andma põhjalikke selgitusi selle kohta, miks ta postitas sotsiaalmeedias homoseksuaalseid suhteid hukka mõistvad piiblisalmid apostel Pauluse kirjast roomlastele ja kuidas see puutub Soome luteri kirikusse, mis otsustas hakata homofestivali Helsinki Pride 2019 ametlikuks partneriks.“

Eeluurimise põhiobjektiks on siiski Päivi Räsäse kirjutatud 24-leheküljeline vihik „Ja ta lõi nad meheks ja naiseks“, mis on avaldatud… aastal 2004, viisteist aastat tagasi!

Kui sellise aktsiooni tagant ei paista ideoloogilise tellimuse pikad kõrvad, kuidas sellest siis veel aru saada?

Ainus erakond, mis püüab vältida selliseid absurdseid olukordi, on Põlissoomlased. 7. novembril esitasid nad Eduskunnale seaduseelnõu, mis muudaks „rahvarühma vastu vihaõhutamise“ kuriteo koosseisu nii, et sinna kuuluks ainult kuriteoga ähvardamine ja kuriteole ässitamine. Põlissoomlaste parlamendirühma esimees Ville Tavio toonitas, et „Põlissoomlaste meelest teave ei ole kuritegu ja kellelegi ebameeldivate seisukohtade avaldamine on tühine hind sõnavabaduse eest“.

Samal päeval toimus Soome Eduskunnas iganädalane infotund. Põlissoomlaste rahvasaadik Riikka Purra esitas peaministrile küsimuse, kus sõnastas vihakõnesse puutuva hästi täpselt ja konkreetselt.

Peaministri vastus on algusest lõpuni tähelepanelikku lugemist väärt.

Niisiis, sõna Soome poliitikutele.

Riikka Purra, Põlissoomlased, rahvasaadik:

„Austatud esimees! Üks asi on nõuda inimestelt sotsiaalmeedias või mujal head käitumist teiste tavaliste inimeste või kodanike suhtes, kuid teine asi on ette heita vihakõnet või kellegi sihtmärgiks seadmist siin. Kes otsuseid teeb, peab ka kriitikat taluma.

Vihakõne mõiste kasutamine poliitilise löögiriistana on enneolematu hoo sisse saanud, ja seda kasutatakse kõige enam seoses sisserändu puudutava diskussiooniga. Me kuuleme kogu aeg, et vihakõneleme, kui räägime selgetest ja tõestatavatest tõsiasjadest – toome esile statistilisi andmeid kulutuste kohta eurodes, politseilt ja kohtutelt saadud informatsiooni, uudiseid koolidest, tänavatelt, Pensioniametist.

See on järelikult vihakõne, kui me räägime asjade väärtustest ja nende hindadest ning võrdleme neid omavahel, nõuame turvalisust ja nõuame asjade tähtsusjärjekorda seadmist.

Ma küsin valitsuselt: Kas te ei peaks suunama rohkem energiat sisserännupoliitika kordaseadmisele ja kas teil ei tuleks lõpetada nende inimeste tagakiusamine, kes tõstavad ebakohti esile, kuna neile teevad muret Soome ja soomlaste asjad? Või on ehk seegi vihakõne?“

Antti Rinne, Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees, peaminister:

„Austatud esimees! Selle valitsuse kindlalt keskne eesmärk on soome ühiskonnast välja kitkuda ebavõrdsust: ebavõrdsust toimetuleku alal, ebavõrdsust erinevate teenuste alal, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ühetasasemast jagunemisest inimeste vahel nii piirkonniti kui ka elanikkonna rühmade vahel. Selle tegevusega me püüame sinnapoole, et iga soomlane tunneb olevat täiel määral osaline soome ühiskonnas ja võib tunda turvatunnet, võib tunda ennast osalisena nii, et see on positiivne.

Selle valitsuse eesmärgiks ei ole ühtki rahvarühma ega mingit arvamussuunda mingil viisil lömmi lüüa. Mina olen teie sisserännupoliitika suunaseadmistest erineval arvamusel kui teie. Ma olen eriarvamusel, kuid see ei tähenda, et ma teie seisukohtadest antud küsimuses lugu ei peaks. Seda on vaja kuulata ka siinpool, et mis põhjusel me oleme nendest asjadest erineval arvamusel. Ja ma loodan tõesti, et ka selles saalis jõutakse niikaugele, et nendest asjadest asjalikku diskussiooni pidada.“

Kas kellegi meelest võib õige asja eest väljas olla peaminister, kes konkreetsele küsimusele vastates vingerdab nagu vihmauss praepannil ning väldib kramplikult isegi küsimuse objekti mainimist? Minu meelest on nõnda käituva inimese südametunnistus kõike muud kui puhas. Ta tunneb, et toimib Soome ja soomlaste eluliste huvide vastu, kuid mingitel põhjustel ei saa tagasi pöörata saatuslikult teeotsalt, kuhu on juba astunud.

Siis ei jäägi üle muud kui ajada selget jama.”