15.11.2019
Maaeluminster Mart Järvik ajakirjanike piiramisrõngas
Kas meie riigil on rohkem vaja ministriteks lintide läbilõikajad ja poliittehnolooge või ausaid tegudeinimesi, kes lahendavad pärisprobleeme, küsib kolumnist ja IT väikeettevõtja Karl Olaf Rääk.
Nii ajakirjanduse kui opositsiooni poolt on omajagu teravaid küsimusi esitatud. Esitaks siis vastu ühe üldisemat sorti küsimuse: mille tarvis meil ministreid vaja on?
Kas ainult seetõttu, et riigi kui sellisega käivad ministriametid kaasas? Nagu teatris, kui on operett, siis peavad ka kulissid ja kammerteenrid olema. Kas ministri ametil on mingi laiem mõte? Kui, siis milline? Kas see on tähtsal kohal istumine ja palga vastu võtmine? Reisimine ja üritustel osalemine? Lintide lõikamine? Poliitkorrektsete kõnede maha lugemine? Poliitehnoloogia valdamine ja kõigile osavasti ära tegemine? Teatud eluvaldkonna juhtimine ja arendamine?
Mart Järvik oli enne ministriks saamist vähemalt minu jaoks suhteliselt tundmatu kuju. Elusuuruses nägin teda esimest korda erakonna suvisel kongressil, kui ta oli mõni kuu ministrina töötanud ja tuli oma tegemistest aru andma. Tagasihoidliku moega mees astus kõnepulti ja hakkas vaikse häälega rääkima. Ta rääkis asjadest, mis oli juba ära tehtud. Üks teema järgnes teisele. Ja siis järgmine. Ja järgmine. Ja järgmine. Rahulikult voolavast jutust koorus välja, et minister Järvik oma meeskonnaga oli kohe esimesest päevast peale hakanud tegema seda, milleks ta ametisse valiti. Tegemiste loetelu kuulates jäi suu lahti. Viimase paarikümne aasta ajaloos on isegi raske meenutada mõnd ministrit, kes oleks ametisse saades nii rahulikult, metoodiliselt ja sihikindlalt asjadega tegelema hakanud.
Mida minister on ära teinud ja millega edaspidi ametis, seda ei küsi ajakirjanikest keegi.
Näiteks viimasel nädalal, ajakirjanikud teadsid väga täpselt, mis kell Järviku lennuk maandub, aga mitte keegi ei küsinud, kust minister naasis. Kas ollakse nii harjunud, et ministrid lendavad formaalselt siia-sinna või üritatakse sisulisi küsimusi nimme eirata?
Meile näidati ministri, nõuniku ja kantsleri vahelist kirjavahetust, öeldes et see on kokkumängu tõend. Öeldi, et kõik on ju neid kirju lugenud. Aga kui paljud jäid uskuma ajakirjanduse versiooni, kui paljud võtsid tõesti vaevaks kirjade sisu läbi lugeda? Sisust tuli ju välja, et inimesed arutasid rahulikult juriidilisi probleeme. Nõuandja andiski nõu. Mitte kusagil ei olnud märke sellest, et vaja oleks sõbramehele teene osutada.
Kui meil on valida hea spetsialist, kes on ühtlasi usaldusväärne tuttav, või võhivõõras hea spetsialist, siis igaüks valiks tuttava. Sest selle juures on kaks plussi. Esiteks on teada, mida inimesest oodata, teiseks võib tuttav esitada mõne küsimuse puhul avameelset kriitikat, mida võhivõõras endale lubada ei saa. Kokkuvõttes on see asjale kasuks. Omavahel tuttavad professionaalid suudavad töise suhtluse hoida nõutavates raamides.
Öeldakse, et ministeeriumi kantsler on nii tubli inimene, meeldib kõigile. Et suisa arusaamatu, miks tema nägu ministrile ei istu. Aga esitame endale küsimuse: kui palju leidub maailmas tööandjaid, kes suhtuksid heakskiitvalt sellesse, et keegi nende töötajatest lekitab ajakirjandusse ametialaseks tarvitamiseks määratud kirjavahetuse? Kusjuures mitte lihtsalt ei lekita, vaid eemaldab kirjadelt spetsiaalsed märked, mis otsesõnu keelavad kirjade avaldamise kolmandale osapoolele? See ei ole süütu vembu viskamine ega kolmandajärgulises küsimuses eksimine, see on tõsine seaduserikkumine.
Nüüd leiti, et keegi on kellegi teisega koos koolis käinud. Aga sisu? Olid inimesed südamesõbrad või lihtsalt koolikaaslased? Kas nad lävivad siiamaani suurte sõpradena? Kui me lähtume sellest, et vaid ühises koolis käimine on korruptsioonikuriteo algus, siis kardetavasti peaks suur osa eliitkoolide vilistlasi praegused ametid maha panema. Rääkimata siis nendest potentsiaalsetest korruptantidest, kes ühe ja sama ülikooli pinke kulutanud, vaat et samal kursusel.
Lähtutakse arusaamast, et tähtis on vorm, mitte sisu. Sedagi valikuliselt. Aga peaks olema vastupidi.
Ajakirjandust ja opositsiooni ei huvita see, mida tegelikult tehakse. Millised on päris probleemid, kas ja kuidas neid lahendada. Otsitakse formaalseid konkse ja niidiotsi, millest skandaali kerima hakata.
Kui kokku põrkavad ühelt poolt pahatahtlik demagoogia, poliittehnoloogia ja ära tegemise vaim ning teiselt poolt siiras inimene, kes teeb palju ja räägib vähe, siis meie kreeni vajunud maailmas tikuvad peale jääma verbaalsed käteväänajad.
Peaksime endalt küsima: kumba poolt on riigil ja rahval pikemas perspektiivis rohkem vaja? Kas me oleme midagi suurt ära teinud, kui suudame maha tampida ausa tegudeinimese, kelle maailma võibolla ei mahugi mõte, et keegi soovib talle alatult ära teha? Kas õnn tuleb meie õuele, kui võimu võtavad üle inimesed, kes oskavad filigraanselt poliitmänge mängida, kuid vilistavad Eesti riigi ja rahva tuleviku peale?
Karl Olaf Rääk
kolumnist, IT väikeettevõtja
