Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Mary Krossi kokkupuude vägivaldse EKRE-ga ehk kuidas valetamine normaalsuseks sai

-
29.11.2019
Mary Krossi eelistungi info.
© Scanpix

Veebilehe Karakteris looja Roberta Vaino kirjutab sellest, kuidas poliitikas saab tagajärgedeta valetada ning sõna pidamine ja ausus on kaotanud oma väärtuse.

„Me kõik oleme kuulnud kurikuulsast loost, kuidas EKRE sümboolikaga mehed  viskasid Riigikogu liikme Eerik- Niiles Krossi abikaasat Mary Krossi ja tema koera Stroomi rannas kividega.

Uurimisel selgus, et Kross oli esitanud valesüüdistuse ja tema ise ise uueks uurimisaluseks. Nüüd on aga süüdistused Mary Krossi vastu tagasi võetud väitega, et selle osas pole avalikku huvi. Parempoolsed on tagajalgadel ja ülejäänud elavad kaasa avaliku valetaja eduka käekäigule.

Jah, kindlasti. Avalik huvi kindlasti on, kuna tegu on siiski EKRE liikmete mustamisega ja nagu me teame, on kõik EKRE liikmed eranditult väga vägivaldsed.

Omaette küsimus on aga tõesti, kas sellisel lool on väga tugev juriidiline huvi nö päris kuritegude kõrval. Ehk siis kas tegu on laimamiseks kategoriseeruva kuriteoga või lihtlabase poliitilise mänguga, kus vastaspooled üksteist pidevalt mustavad.

Siiski, sellised süüdistused võivad kellegi mainet kahjustada igaveseks ajaks. Ja kõige tähtsam on vaadata selle loo sügavamasse probleemi, milleks on fakt, et oleme jõudnud ajajärku, kus inimene võib välja mõelda mis tahes loo, sellega meediasse pääseda ja isegi haledalt oma valega vahele jäädes, pääseb ta ühegi karistuseta ja mis peamine, tema maine on siiski parem EKRE “vägivaldsete” liikmete omast.

Iga nädal leiab meie meedia väljaannetes kirjutisi, kuidas Martin Helme jälle valetas. Me otsime valesid inimeste suust, kes tegelikult kordagi valetanud ei ole ja eirame väga otseseid ja vaidlustamatuid potentsiaalseid kuritegelikke valesid.

Selle probleemi alus on see, et inimese sõna ei loe enam midagi. Sõna pidamine ja ausus on kaotanud oma väärtuse, see ei ole enam mõõdupuu, mille järgi pidada inimest või poliitikut usaldusväärseks koostööpartneriks. Pigem on küsimus selles, kellel on varuks paremad skeemid või kellel paksem rahakott.

Läbipaistev või mitte on olukord igatahes naeruväärne. Me ei saa hävitada inimeste elusid lihtsalt sellepärast, et nende ideoloogilised vaated meile meeltmööda pole. Ja samamoodi ei saa eelistada ja kaitsta kellegi väärtegusid lihtsalt sellepärast, et tema vaated meile sobivad.

Loo peategelane Mary on ka avalikult tõestanud, et Eesti õigusruumis on hetkel usalduskriis ja seda mitte “kaabude” pärast, vaid just selliste analoogsete olukordade tõttu, kus seadused osadele ei kehti.

Sarnane olukord oli ka Indrek Tarandiga kui võim võitis tõe. Tarand sai EKRE üritusel tekkinud “rünnaku” tõttu 2000 eurot valuraha. Tarand sai aga eksituse tõttu ka Sihtasutuselt Perekonna ja Traditsiooni kaitseks veel lisaks 2000 eurot ja seda raha ta tagasi maksnud pole.

Kui sihtasutuse juht Varro Vooglaid Tarandi kohtusse kaebas, ütles palavalt armastatud poliitik, et võtab kingituse meeleldi vastu. Kohus nimetas öeldud kalambuuriks ja kaebus jäi rahuldamata.

Nendes lugudes on ühiseks nimetajaks seaduste eiramine, riigi ja inimese vahelisest kokkuleppest mitte kinnipidamine. Paradoksaalsel kombel, mida arenenum on inimene, seda raskem on teha kokkuleppeid. Kõige taga on konksud ja agad ja kunagi ei tea, millal keegi usaldusväärsetest noa selga lööb.

Iga noor, kelle unistus on asuda maailma parandama ja luua õiglust, võtke õppust just sellistest lugudest. Veel pikaks ajaks ei ole demokraatia päris see, mis ta ideaalis võiks olla, aga selleks, et jõuda töötava süsteemini on vaja enne läbi käia vigasest süsteemist.

Lõppude lõpuks tõde loeb, olenemata sellest, kuidas poliitika üritab seda fakti mulla alla peita. Nii et uskugem heasse ja proovigem võidelda õiglase süsteemi eest isegi kui teised meie ümber on uskumise ammu lõpetanud.“

Allikas: Karakteris