30.11.2019
Teadlane ja koolmeister Peep Leppik.
Pedagoogikateadlasest koolmeister Peep Leppik kirjutab sellest, et Eesti vajab tagasi tõelist teaduspõhist pedagoogikat, mitte kaasaegset „vabadustel“ põhinevat anarhiat.
„Paar aastat tagasi avaldas ajakirjandus pisut kärbitult minu lookese „Kas Eestist kaobki pedagoogika?“ Varjatult edastas see juba toona, et pedagoogikat enam töös lastega Eestis pole.
Pedagoogika on ju tuhandete aastate kogemused-reeglid tegelemiseks lastega (eriti enne murdeiga), mille teadusaluseks sai 20. sajandil arengupsühholoogia. Sellele toetus õpetamisteooriagi (didaktika) – ka kadunud.
Mis on siis asemele „toodud“? Ma ei armasta võõrsõnu, seepärast ütlen – jama on toodud – teadusliku aluseta „kusagil (!) konstrueeritud meetodid-põhimõtted“ – uppis koolielu sogamiseks. Et tavainimesele neid omaseks teha, hinnatakse „uut“ emotsionaalselt – innovaatilised, lapsest kui isiksusest või täiskasvanuga võrdsest lähtuvad, lapse iseseisvat otsustamist soosivad jne, jne. Aga teaduse vaatevinklist lausvaled, mis viimasel aastasajal juba läbi proovitud-kukkunud.
Ärgem siis imestagem, et TÜ-s ja TLÜ-s on õpetajakoolitusest visatud välja just pedagoogika ajalugu ja pedagoogiline psühholoogia ning teadusargumendiks on „iganädalane suhtlemine Stanfordi professoritega“ – sel on kõla! Paraku on nii meie lasteaedadesse-koolidesse toodud politsei, sest seal ei tohi (!) pedagoogilisi võtteid, mis alati olnud kasvatusasutuse toimimise alus, enam rakendadagi.
Pedagoog (sellist nime ei sobiks Eestis ka enam kasutata) ei tohi ju rõvetsejast ülbitsejat koolis enam pedagoogiliselt korrale kutsuda – võid kaotada töökoha… ja nii „kasvavadki“ kasvatuseta inimloomad (Rein Taagepera väljend).
Vaadake kommentaaride taset, ähvardusi-solvamisi, koduvägivallast perede lagunemiseni välja. Normaaljaotuse kõverast lähtuvalt on need valdavalt üle 30-aastased – just „muudetud-uuendatud õpi- ja kasvatuskäsituse“ läbinud inimesed. Leiame neis vaid välist kommertsi, mitte aga tõsiste kultuuri- ja lugemishuvidega mõtlejaid.
Kuid seda kõike sai üle 25 aasta tagasi ette nähtud. Vastuargumendid olid toona „teaduslikud“ – vanamoodsad ja nõukaaegsed ei taha uuega kaasa minna jne. Kuna teaduses ei kehti mõisted vana ja uus vaid – teaduslik ja pseudoteaduslik, siis pandi ajakirjanduses keeld teaduspõhistele käsitlustele, mis tuginevad ju looduspärasele lapse arengule-kasvatusele ja õpetamisele.
Nüüd heidetakse isegi pedagoogikadoktor Maie Tuulikule ette, et ta ei kinnita teaduslikke seisukohti „tänapäevaste viidetega“ – ? Ükski tõsine teadlane ei hakka ju tõsiteaduslikke seisukohti „kaitsma“ teaduskaugete üllitistega. Seepärast kutsun kasvatus- ja haridusteadlasi tagasi fundamentaaluuringute juurde, sest neis on päristõde…
Kõik näiliselt uus (resp ajuvaba) levib tänases maailmas üsna kiiresti ja võetakse ka mõtlematult omaks, sest ta on ometi UUS. Kadumas on pedagoogika Soomes ja Saksaski, aga meie väikekultuurile on see kõige ohtlikum – kaome ka ise…”