16.12.2019
Suurbritannia ja Inglismaa lipud Londonis.
Ühendkuningriigi üldvalimistel võis küll konservatiivide võitu ette ennustada, kuid paljud olid enne valimisi siiski mures, et see võit ei saa olema piisavalt suur. Seda põhjusel, et Briti nn kultuurieliit on suuresti vasakliberaalne, kirjutab Briti ajaloolane ja kolumnist Tim Stanley.
„Me elame sügaval ühiskonnas, mille arusaamad ei ole vastavuses enamiku inimeste väärtustega, ent sellest hoolimata püütakse meid veenda selles, et just enamus on vähemus ja et koomikud, näitlejad, akadeemikud, kunstnikud jne on „enamus“. Meid on muudetud võõrasteks meie omal maal.
Praegust olukorda võib võrrelda Nõukogude Liidu aegse nn hüpernormaalsusega. Nõukogude süsteem oli lagunenud, kuid riik seda ei tunnistanud ning rahvas, kes alternatiividele mõelda ei tohtinud, läks mänguga kaasa, inimestest said absurditeatri kaasnäitlejad.
2019. aasta Suurbritannia on liberaalne imedemaa, kus seebikates, filmides, komöödiates ja multikates räägivad kõik sellest, kuidas iga progressiivne inimene vihkab Brexitit ja kuidas kõik toorid on kurjad. Inimesed pelgavad hullumeelsuse vastu välja astuda, teeseldakse, et see kõik on normaalne. Erinevus Ühendkuningriigi ja Nõukogude Liidu vahel on siiski see, et aeg-ajalt on brittidel võimalik osaleda demokraatlikel valimistel ja siis on kõigil võimalik öelda välja oma tegelik arvamus.
Valimistulemused – tooride suurim enamus parlamendis 1979. aastast saadik – on šokk kõigile nn kultuuritegelastele, sest nad sõna otseses mõttes ei tea mitte kedagi, kes nende arusaamadega ei nõustuks. Ja kui juhtub midagi, millest inimene aru ei saa, siis hakkab ta otsima süüdlasi. Valimistulemused on võltsitud, meedia on kallutatud, valijad on kõik jubedad rassistid.
Kas pole mitte tegemist tõsise Briti kultuuri kriisiga? Kuidas saab pidada meediat ja kunsti riiki esindavaks, kui tegelikkuses ei kajasta nad 52% valijate vaateid – nende, kes hääletasid Brexiti poolt. Liberaalne kultuur peab äärmiselt oluliseks mitmekesisust, ja see ongi õige, sest kunst ei peaks olema monoliitne, inimene peabki puutuma kokku ka tema enda vaadetest erinevate arusaamadega. Kuid ükski mõistlik mitmekesisuse definitsioon ei välista enamuse esindamist.
On selge, et sotsialist ei muuda oma seisukohti kunagi. Vasakäärmuslastel on oma kaotuse kohta olemas selgitus, mis kõlab: „Meie poliitika on populaarne, kuid me ei suutnud võistelda Brexitiga.“ Vasakpoolsete jaoks tähendab see seda, et nad lihtsalt klammerduvad oma manifesti külge ja usuvad, et küllap nad järgmine kord jälle võidavad. Kas ei kõla see mitte nagu kultus?
Leiboristide liidri Jeremy Corbyni vastumeelsus vabandada ja tunnistada oma kaotust tundub paljudele kummaline, kuid arusaadavalt ei saa ta vabandada programmi pärast, millesse ta ise siiralt usub – kui partei vaid selle juurde jääks, siis võivad nad ühel päeval tähistada võitu kapitalismi üle.
Valimistele järgnenud hüsteeria näitab selgelt, kuidas poliitikast on saanud liiga paljude brittide jaoks uus religioon. Kui kirikud jäävad tühjaks ja perekonnad lagunevad, siis hakkavad inimesed oma päästmiseks tegelema poliitikaga. Nad ootavad, et riik raviks nad terveks.“
Allikas: The Telegraph