16.12.2019
Heanaaberlikkus ei tähenda, et kriitikat ei tohiks teha. Pilt on illustratiivne.
Olen olnud 30 aastat seotud Soome ja soomlastega. Teinud aastaid kaastööd Soome ajalehtedele ja juhtinud esimesena Soome instituuti Eestis. Jälginud pidevalt seda, kuidas Eestis pole Soome poliitika kritiseerimine olnud kunagi mingi tabu.
Mäletan elavalt, kuidas Eestis kritiseeriti pärast taasiiseseisvumist Soome erisuhet Moskvaga president Kekkoneni ajal. Ehkki see oli osalt põhjendatud, siis ometi oli see Soomele kindlasti solvav. Ka see, kui president Koivisto hilines Eesti taasiseseisvuse taastamise tunnustamisega, pälvis Eesti poliitikute ja ajakirjanduse kriitikat. Ka hiljem pole see kriitika Soome välispoliitika suhtes kaugeltki vaibunud.
Meie ajakirjandusest võib leida küllaltki palju kriitikat president Sauli Niinistö „liialt lähedaste“ suhete pärast Vene presidendi Vladimir Putiniga. Niisiis, ei Eesti välisministeerium ega press ole hoidunud isegi Soome kõrgeimat võimu maha tegemast, kui Soome justkui petaks oma välispoliitikaga Vene suunal kuidagi meievahelisi suhteid või seaks Eesti kuidagi kahemõttelisse seisu.
Jah, Soome valitsusi on harvem kritiseeritud. Eelkõige seepärast, et pikalt oli Soomes võimul meie Reformierakonna sõsarpartei Kokoomus. Mart Helme äsjane hinnang Tre-raadios (NB! Mitte ERR-is) uuele Sanna Marini juhitavale poliitilisele valitsusele Soomes aga tõstatas Eesti sisepoliitikas kisa ja kära.
Kas käivitus taas nn. „stsenaarium B“ EKRE kui valitsuspartei vastu, millega on halvatud on valitsuse tööd terve selle aasta jooksul ja eesmärk endiselt valitsus kukutada? Kuidas hinnata opositsiooni eestvõttel ja peavoolumeedia kaasabil üles keerutatud kampaaniat nende Helme arvamuste taustal naabermaa vägagi küsitava koosseisuga valitsuse ja selle väljakuulutatud poliitika suhtes?
Peaminister Sanna Marini valitsus on ju meie ettekujutuses tavatult erinev senistest Soome hallipäiste vanameeste valitsustest, nii koosseisult kui käivitatud poliitilistelt algatustelt. Juba äsjane valitsuse kukkumine ja ümberehitus osutab, et seal on ikka midagi väga paigast ära.
Teisipäeval arutatakse Eduskunnas näiteks suuri segadusi ISIS-e vangilaagrist Soome päritolu naiste ja laste tagasismugeldamisega Soome, mille algatas ju roheline välisminister Pekka Haavisto. Ärevaks peaks see tegema ka meid Eestis, kui terroristiperesid tuuakse 80 km kaugusele Eestist. Teravalt kritiseeris seda kavatsust nädalavahetusel juba ka president Niinistö.
Meie silmadele ja põhimõtetele on see äärmusliberaalne punaroheline valitsus igati analüüsi ja taunimist väärt, eriti kui seda teeb nende poliitiline oponent Eestis. Kas Soome sotsid või ajakirjandus pole siis ka üsna viimasel ajal kritiseerinud Eestit? Muidugi on kritiseeritud EKRE osalust valitsuses, aga alles hiljaaegu ka näiteks meie lasteaedade uut algharidusprogrammi. Mis õigustust peaks soomlastel olema suruda meile peale näiteks propageeritavat LGBT ideoloogiat?
Võib kindel olla, et Eesti rahva ja Soome rahva hõimusuhteid ei saa kuidagi kahjustada erineva maailmavaatega ja oma erakonda esindava poliitiku aus kriitika naabrite poliitiliste valikute osas. Pigem tuleks naaberrahval sellest kriitikast midagi väärtuslikku kõrva taha panna. Ehk polegi me peagi enam olema väikevend suure õe kõrval, vaid tasakaalukas onu väärtuslikku nõu andmas nooremapoolsele nõbule.
Mart Ummelas, kolumnist