22.12.2019
Henn Põlluaas
Riigikogu spiikri Henn Põlluaasa töökoormus on kolleegidega võrreldes oluliselt suurem, sest rohked kohtumised, visiidid ja üle keeva opositsiooni kantseldamine võtavad oma aja. Samuti ei ole Riigikogu esimehel iga neljas nädal istungivaba nagu realiikmetel. Ometi hellitab Põlluaas lootust, et spiikriameti kõrvalt õnnestub tal järgmisel suvel täita oma ammune unistus lendamisest. Lennumasin juba ootab garaažis ning piloodipaberid on tegemisel.
Olete parlamendi spiikriametit pidanud veidi üle poole aasta. Milline oli ettekujutus ametist enne selle vastu võtmist ja kas see vastas tegelikkusele?
Ma pole kunagi teadlikult karjääri planeerinud, seetõttu tuli mulle ettepanek Riigikogu esimeheks saamisest ootamatult. Mulle ei antud palju aega mõtlemiseks ja andsin üsna kohe oma nõusoleku. Ja ega ma seda kahetse, töö on huvitav.
Riigikogu esimeheks saades polnud mul kõigist spiikri ülesannetest täpset ettekujutust. Lisaks Riigikogu juhatuse tööle ja paljudele administratiivsetele ülesannetele on ka palju kõikvõimalikke esindusfunktsioone: kohtumised Eestis resideeruvate suursaadikutega, välisriikide delegatsioonide esindajatega, parlamendiliikmete, spiikrite, presidentide vastuvõtmised. Lisaks väliskomandeeringud erinevatesse foorumitesse, näiteks Euroopa spiikrite kokkusaamistele, aga ka muud visiidid. Palju on kutseid konverentsidele ja erinevatele üritustele, kus pean esinema ja kõnesid pidama.
Olete parlamendis juba teist koosseisu, aga kas esialgu oli saadikute ette astudes ka väike värin sees?
Väike ärevus on sees iga uue asjaga. On suur vahe, kas istud lihtliikmena Riigikogu saalis või juhatad protsesse. Meil on töö- ja kodukorraseaduses paika pandud, kuidas erinevaid protseduure läbi viiakse, kuidas istungid toimuvad jne. Need tuli selgeks õppida. Seal on palju nüansse. Usun, et tänaseks on asi käpas.
Inimestele on jäänud mulje, nagu oleks opositsioonisaadikud väga tigedad ja lausa isiklikult salvavad. Päris kaklusteks ei ole läinud, nagu näiteks Ukraina raadas, kuid ebaviisakust on küll üsna palju. Kuidas te selle ohjamisega hakkama saate?
Eks opositsioon peab ju survestama koalitsiooni ja valitsust, see ongi üks opositsiooni ülesandeid, aga seda ei tohiks teha pahatahtlikult ja destruktiivselt. Paraku, praeguse opositsiooni juures me seda näeme. Kõik sai alguse raevuka laimukampaaniaga pärast valimisi, kui Reformierakonnal valitsuse moodustamine ei õnnestunud ja nad kuulutasid Kaja Kallase suu läbi välja vastasseisu koalitsiooniga. Me näeme seda vihast vastasseisu tänaseni – opositsioonil puudub igasugune soov konstruktiivseks aruteluks. Sõnavõtud ja küsimused on kantud demagoogiast ja ärategemise soovist, mitte püüdest ajada ühist asja.
Üldiselt on aga Riigikogu liikmed üsna distsiplineeritud, probleemi vahelehõigete ja muu sellisega ei ole. Pole ka sõimu ega kähmlusi, mis mõne riigi parlamendis kuuluvad asja juurde. Aga ükskord läks asi käest ära ja minu suureks üllatuseks juhtus see siis, kui minu korraldusel toodi Riigikogu Valgesse Saali tagasi Eesti lipud, mis sealt enne Eesti EL-i eesistumist reformierakondlaste soovil vaikselt ära viidi. Ma ei oleks iialgi osanud arvata, et sellest tekitatakse selline ažiotaaž ja skandaal. Opositsioon oli marus – nad trampisid jalgadega, hüüdsid vahele, kolistasid sahtleid. Sel hetkel oli korda keeruline pidada. Aga olin lõpuni rahulik ega lasknud end närvi ajada. Istung lõppes sellega, et kinnitasime opositsiooni – Reformierakonna ja sotside – vastuseisust hoolimata Riigikogu otsusega, et meie tseremoniaalses, kõige pidulikumas saalis peavad lehvima Eesti sini-must-valged rahvuslipud.
Kas on raske sellises olukorras rahulikuks jääda?
Olen enda meelest rahulik inimene, mind on üsna raske endast välja viia. Mõnikord on see muidugi õnnestunud, kuid mitte Riigikogu esimehe rollis. Kõnepuldis ja meediale öeldakse igasuguseid asju ning infotundides esitatakse provokatiivseid küsimusi ja süüdistusi, ent väljaspool istungitesaali suhtleme enamasti viisakalt. Loomulikult vaieldakse komisjonides, meedias ja avalikel debattidel, kuid see on normaalne. Ja kui keegi käibki rusikas taskus ringi, siis igapäevases töös ja omavahelises suhtlemises seda välja ei võeta. Püütakse olla viisakad.
Riigikogu esimees käib palju välismaal visiitidel. Mida on esimesest poolest aastast meenutada?
Riigikogu esimehena oli mu esimene riigivisiit Ungarisse. See toimus suures teineteise mõistmises ja sõbralikus õhkkonnas, ja kui rääkida traditsioonilistest euroopalikest väärtustest või massiimmigratsioonist, siis me ju jagamegi Ungariga ühiseid vaateid. Seetõttu oli see visiit, kohtumised ja arutelud eriti meeldivad.
Üllatuslik, või õigemini harjumatu, oli ülisuur tähelepanu minu isiku vastu. Tseremoniaalne pidulik sisenemine nii Ungari parlamenti kui ka presidendilossi mööda punast vaipa, mida ääristasid mõõku kandvad paraadmundris vahisõdurid, oli tõeliselt uhke. Ka turvamine oli kõrgel tasemel. Meie eskordis oli kaheksa autot, mis sõitsid vilkurite saatel ja tulede vilkudes. Ükskõik, kuhu läksin, ümbritses mind hulk turvamehi. Nii tähtsalt pole ma end kunagi tundnud, kuid ega argipäev selline pole.
Kindlasti väärib meenutamist oktoobris toimunud Euroopa parlamentide esimeeste konverents Strasbourgis, kus osalesid 47 riigi parlamentide juhid. Esinesin seal kõnega, milles mõistsin teravalt hukka Venemaa agressioonid ja rahvusvahelist õigust eirava käitumise ning ka ENPA suvise otsuse anda Venemaale tagasi hääleõigus, mis tühistati peale kallaletungi Ukrainale. Vene delegatsioon marssis minu kõne ajal demonstratiivselt täies koosseisus saalist välja. Ju siis oli hea kõne. Eesti meedia vaikis selle täielikult maha.
Kui vaatate seda, kuidas Eestit vastu võetakse ja kuidas meisse suhtutakse, siis mis te arvate, kas meie maine on saanud kahjustada, nagu püüab näidata opositsioon?
See ei vasta absoluutselt tõele. Keegi ei vaata meile viltu ega küsi, et mis teil seal toimub. Nii palju, kui mina olen välismaal käinud pole seda kordagi küsitud, ega ole minu teada midagi sarnast juhtunud ka minu kolleegidega. Ükski suursaadik ega välisriigi kõrge esindaja, kellega ma kohtunud olen, pole sellele isegi mitte vihjanud. Vastupidiselt opositsiooni väidetele ja püüdlustele vaadatakse Eestit täiesti normaalse ja demokraatliku Euroopa riigina, mida me ka oleme.
Seda enam, et rahvuslik-konservatiivsed jõud on üle Euroopa oma toetust kasvatanud ning avalikkus on hakanud üha enam aru saama, et vastutustundetu äärmusliku ultraliberaalsuse aeg on möödas ning suunduda tuleb normaalse ühiskonna poole, kus on lubatud kõik arvamused ja kus sallivus ei tähenda seda, et ollakse teravalt sallimatud teisitimõtlejate vastu. Selleni jõudmine on aga pikk tee.
Kuidas te vaatate süstemaatilisele meediasurvele, mis algas juba enne viimatisi valimisi?
Nii suurt ülesköetud ja valedel põhinevat demagoogiatulva pole enne olnud. Ažiotaaž on läinud absurdseks, mistahes sõna keeratakse pea peale, igast väljendist ja žestist püütakse leida negatiivset.
Kõik, kel vähegi mõistust peas, on näinud, et valitsusega, kuhu on kaasatud kaks konservatiivset erakonda, eriti aga EKRE, tehakse normaalseid, häid ja õigeid asju ning tegutsetakse Eesti huvides. Peale läbikukkunud umbusaldusavaldusi Jüri Ratasele ja Mart Järvikule nägid ka kõige teravamad oponendid, et valitsus püsib, koalitsioon on ühtne ning mitu kuud kestnud katsed seda lõhestada ei kanna vilja. Loomulikult, rahu pole maa peale tulnud, sest vastutöötamisest opositsioon ju loobunud pole.
Üks absurdsemaid süüdistusi on olnud see, kui ajakirjandus kirjutas pikki lugusid maalidest, mis remondi käigus teie kabinetist välja viidi.
See on ehe näide kõige suuremast absurditeatrist ja pahatahtlikkusest. On ju iseenesestmõistetav, et iga inimene sisustab kabineti oma soovi ja maitse kohaselt. Et ma riputasin kabinetti enda maali ja tõin kontorisse ka abikaasa kauni loodusfoto… kiskuda sellest probleemi üles, sellest ma aru ei saa.
Kõik sai alguse Delfi ajakirjanik Vilja Kiisleri katsest tekitada järjekordset rassismiskandaali, sest meil oli kontoris kaks minu hinnangul koledat graafilist lehte. Ühel oli rida neegripäid ja teisel mitu valge inimese pead. Remondi käigus viidi need välja ning pärast otsustasime neid mitte tagasi tuua. Keegi oli Kiislerile lekitanud informatsiooni, et ma olin neegripeadega pildi välja viinud. Aga see teda ei häirinud, et välja viidi ka samast seeriast valgete peadega pilt.
Loomulikult kukkus katse läbi, aga siis haaras ta kinni sellest, et olen toonud Toompeale enda ja abikaasa pildid. Ta läks isegi nii kaugele, et saatis Riigikogu kantseleisse kirja küsimusega, kas tegemist pole mitte korruptsiooniga.
Ma mainisin talle, et kui kolmekordistunud EKRE fraktsioon kolis sotside endistesse ruumidesse, siis rippus Jevgeni Ossinovski kabineti seinal Ruth Tulvingu graafiline leht, kus oli näha silmatorkav haakrist. Mida siis see tähendama pidi? Et sotsid on kapinatsid?
Teil on hulk hobisid, maalimine sealhulgas, kuidas nendeks nüüd aega jääb?
Maalimise jaoks pole mul enam mitu aastat aega olnud. Küllap ühel päeval see aeg tekib, pintsleid pole ma nurka visanud. Kunagi, pärast ülikooli lõpetamist, olin ka vabakutseline kunstnik ja osalesin aktiivselt näitustel. Kunst ja kultuur on mulle alati hingelähedased olnud.
Riigikogu esimeeste portreed on Toompea lossis seinal. Teie oma veel pole. Kas teete ise endast sinna autoportree?
Ma nii hea portretist ei ole, et julgeksin seda teha. Küllap ma leian mõne kunstniku. Häid portretiste on meil mitmeid.
Ka raamatute kirjutamine on teie kirg. Olete kirjutanud kolm raamatut ja need on olnud menukad.
Nii nagu eelmine, Lennart Merist rääkiv raamat, müüdi kiirelt läbi ka viimane, sotsidest rääkiv raamat, ja ehk on tulemas ka kordustrükk. See on oluline teos, mis valgustab põhjalikult sotsiaaldemokraatide tegevust ning toob välja ja paljastab nende tegeliku olemuse, mis kahjuks pole üldse see, mida klassikaline sotsiaaldemokraatia olema peaks. Sotsid ja nende toetajad on igatahes raamatu pärast tigedad kui herilased.
Paraku pole praegu aega ka raamatute kirjutamiseks, sest erinevalt Riigikogu lihtliikmest on Riigikogu esimehel ka istungivabad perioodid ja suvi kohustusi täis.
Kuid üks huvitav hobi on teil veel garaažis järgmist suve ootamas…
Jah, see hobi on lendamine. Juba pikki aastaid on mul olnud soov realiseerida unistus ise lendamisest ning nüüd astusin selleks ka konkreetsemaid samme. Ostsin suvel Itaaliast soodsalt 2007. aastal valmistatud Groppo Groppino ülikerglennuki. Maksis sama palju kui kümme aastat vana Toyota Corolla. Olen alustamas ka piloodikursusi. Kui see tehtud, pääsen taevasse ja olen vaba nagu lind. Ülikerglennuki valisingi selleks, et see annab vahetu lendamise tunnetuse, seal istud külgedelt ja tagant avatud kokpitis, tuul vuhiseb kõrvus. See on väike kahekohaline masin, millega võib maanduda ja õhku tõusta igalt heinamaalt. Minu jaoks on just see õige lendamine.
Olete võtnud üles mitu mereteemat, üks neist on Eesti laevade toomine oma lipu alla, nüüd siis ka Estonia hukkumise uuesti uurimisele võtmise soovitus.
Eks me oleme mereriik ja mererahvas. Olen ise veetnud palju aega mere ääres, olen läbinud ka väikelaeva kapteni kursused. Laeva mul küll pole, aga sõpradega käin tihti purjetamas.
Mis puutub Eestisse kui mereriiki, siis 1930-ndatel aastatel oli Eesti kaubalaevastik üks Läänemere suurimaid. Tänaseks on see kahjuks haihtunud olematuks. Eesti lipu all pole ühtegi kaubalaeva. Teeme kõik, et olukord muutuks ja et meie laevadel lehviks meie lipp. Ja niikaua kuni Estonia huku osas on endiselt lahtisi küsimusi ja põhjendatud kahtlusi, tuleb tegeleda vastuste otsimise ja leidmisega.
Milline oleks teie unistuste Eesti tulevikus?
Näen Eestit rahvusriigina, rikka ja õitsva maana, kus pole väliseid ohte ning valitseb sisemine rahu ja üksmeel. Tänapäeva maailmas on seda muidugi naiivne loota. Aga me peame tegema kõik selles suunas liikumiseks. Me ei tohi lubada, et eestlased jääksid vähemusrahvaks oma kodumaal või et võõras kultuur ja kombed siin primaarseks saaksid.
Kui traditsioonilised euroopalikud väärtused on au sees ning me püsime rahvuse ja suveräänse riigina, siis see ongi, mille poole püüelda ning mis teeb õnnelikuks kõiki, kaasaarvatud mind.