Martin Helme: Miks ma presidendi vastuvõtule ei lähe

Vaatan, et meie laitmatult tasakaalus ja erapooletu meedia on teinud taaskord moraalselt totaalses nihkes tagurpidi-Antsla kajastuse Jüri Ratase otsusest mitte minna presidendi poolt korraldatavale Vabariigi aastapäeva vastuvõtule. Nagu teeks peaminister midagi valesti või nii… Tegelikult tuleb ikka väga tõsiselt küsida, mida on teinud valesti kutsuja, et esimest korda taasiseseisvumise ajal jätab peaminister vastuvõtule minemast.

Vastus, mulle tundub, on, et kutsuja on teinud praktiliselt kõik, mida üldse teha annab, valesti. Ta lammutab institutsiooni ja seda toetavaid kirjutamata reegleid ning poliitilise kultuuri norme oma esimesest tööpäevast peale. Ta käsitleb presidendi ametit kui mingit tema isiklikku asja, kus elada välja oma tujusid, mitte kui riiklikku institutsiooni. Seega ei ole kuidagi põhjendatud nõuda, et tema kutsele tuleb vastata “austusest institutsiooni vastu”. Ma pole kordagi näinud, et presidendi ameti pidamise eest palka saav inimene näitaks ise üles austust selle institutsiooni vastu. Mis tõsiseltvõetavusega saab kelleltki teiselt siis nõuda sellist austust?

Häbenematult alasti päevapoliitilist agendat ajav Kersti Kaljulaid on näidanud üles põlgust mitte ainult rahva vastu, väljendades korduvalt, et ta ei suuda taluda rahva poliitilisi valikuid valimistel. Ta on näidanud üles põlgust ka põhiseadusliku korra suhtes, üritades kaaperdada endale poliitilist võimu, mida põhiseadus talle ette ei näe, nõudes endale sõnaõigust valitsuse koosseisu osas. Seega oht põhiseaduslikule korrale tuleb justnimelt tema kontorist! Ta jätab ära ametiga kaasas käivaid traditsioonilisi üritusi alates kirikus käimisest lõpetades valitsusele lõunasöögi pakkumisega, vahepeale veel sada vähem nähtavat otsust. Ta on oma sobimatust ametisse nii mitu korda nii valusalt demonstreerinud, et väga suur osa ühiskonnast lihtsalt ei tunnista teda presidendina.

Presidendi amet näeb ette päevapoliitika ülest ühiskonda ühendavat rolli, mis oma olemuselt ei luba näidata oma ideoloogiat või valida pooli poliitiliste platvormide vahel. Kui seda siiski tahta teha, peab omama diskreetsust, intelligentsust ja poliitilist sõrmeotsatunnetust, mis võimaldab seda teha peaaegu et nähtamatult. Seda oskust või tahtmist pole praegune Kadrioru asukas oma ametiaja jooksul kunagi välja näidanud.

Kutsuja jaoks saabki vastuvõtt olema toredam, kui seal on koos mitte Eesti ühiskonna eliit oma niigi liiga väheses mitmekesisuses, vaid õigel pool fronti olevad liberaalset baaskonsensust omavad resistance’i pidavad “ajakirjanikud”, dildodega end ehtivad “loomeinimesed”, maksumaksjale miljoneid maksma läinud oksendava siili “turunduseksperdid”, hereetilised vikerkaarevärvilised kirikuõpetajad, täiesti mittepoliitilised Reformierakonna poolt ametisse pandud tippametnikud ja üliärkvel vasakradikaalsed teatriinimesed. Ongi ju parem, kui neid ei sega rumala ja tagurliku rahva poolt valitud valitsuse parketikõlbmatud ebameeldivad inimesed. Mine tea, äkki tuleb veel neile hakata õpetama noa ja kahvliga söömist või teha järeleaitamistunde avatuse ja sallivuse loosungite osas. Jätan selle kõne hea meelega vahele. Kaljulaidi kõnede mittemärkamine on nende kõnede parim osa.

See kõik näitabki, et tegu ei ole mitte presidendi vastuvõtuga, vaid poliitaktivisti häppeningiga. Lihtsalt kahju on neist toredatest eesti inimestest, kellele see on suur ja tähtis sündmus ja kes on puhtalt Kaljulaidi valikute tõttu sattunud pidupäeva asemel poliitilise polariseerimise pingeväljale. Sest mitte ükski sõna sellest kombinatsioonist ei ole päris tõsi – presidendi. aastapäeva. vastuvõtt. Ühiskonna isehakanud eliidi irdumine päris inimeste päris rõõmudest ja muredest saab sedasi veelgi rohkem süveneda ja ühiskondlikku kokku tulemist, milleks riigi sünnipäev võiks ju meile võimaluse pakkuda, ei teki. Probleem, kordan üle, pole siiski nendes, kes jätavad üritusele minemata, vaid kutsujas, kes on minemise teinud vastikuks.

Mina ka ei lähe vastuvõtule. Ma tean veel mitut ministrit, kes ei lähe. Mart ei vastanud tema kutsele juua jõulude eel kohvi ja arutada poliitilist olukorda. Milleks? Mida täpsemalt arutada? Dressipluusi trükk ei ole küll keeruline ettevõtmine, aga tundub ikka liiga suur vaev sellise kohtumise tarbeks. Arutagu poliitikat sellesama ülisõltumatu ja ülitubli täiesti apoliitiliselt lekitanud ja kaebekirju kirjutanud ametnikuga, kelle ees ta hiljuti vabandas 6-kuulise lahkumishüvitusega lõpetatud töösuhte pärast ja kes on kuulu järgi siirdumas täiesti mittepoliitilisele vallavanema ametikohale Viimsis. Juttu jätkub kindlasti kauemaks. Suhted valitsusega võivad toimuda ka puhta formaalsusena – digiallkiri siia või sinna, e-Eestis ei pea sugugi näost näkku kohtuma. Kellelgi pole ju tahtmist riskida sattumisega võõrustaja poolt korraldatud meediavaritsusele, mis niisuguste kohtumistega paratamatult kaasas paistavad käivat.

Martin Helme