Uuel põlvkonnal tasub olla elutervelt skeptiline ja sobitada vanemate kogemusi tänapäeva

Majandusõppejõud Alver Aria vaeb seda, kuidas varasemate põlvkondade ettevõtmised on tagasi praeguste põlvkondade tegemistes, kuigi pisut teisel kujul.

„Meedias on lahvatanud diskussioon dotseerivatest vanameestest ning nende õigusest moraliseerida. Kas tegemist on põlvkondade konfliktiga ning kellel on õigus?

Lähtekohana võiks defineerida põlvkonna mõiste. Majandusteadlased käsitlevad põlvkonnana isikuid, keda iseloomustavad sotsiaalsest keskkonnast lähtuvad ühesugused kogemused. Sündmustest õppides omandavad inimesed sarnased väärtused ja hoiakud ning situatsioonide lahendamise mustrid. Seega on loomulik situatsioonide erinev tajumine.

Järgmiseks küsimuseks on väärtuste ja kunagiste kogemuste ülekandumine ühelt põlvkonnalt teisele. Kas iga põlvkonda iseloomustab „luuaga põranda puhtaks pühkimine“ või on siiski järjepidevus vajalik? Vastamiseks peaksime võib-olla arutlema järgmiselt.

Esiteks – kas kunagised käitumismallid olid omal ajal kohased jõudmaks tänapäevasesse sotsiaalsesse olustikku? Mis oleks juhtunud, kui eelmine põlvkond oleks käitunud teisiti, näiteks tõsiusklikult kaasa läinud kommunismi ehitamise ja „uue inimese loomisega“? Eelnevaid põlvkondi on iseloomustanud üsna suur skeptilisus ja võib-olla see ümbritseva suhtes skeptilisus oli eelduseks Eesti Vabariigi taaskehtestamisele.

Teiseks – kas eelneva põlvkonna väärtused ja käitumismallid on kohased ja peaks mingilgi määral üle võetama uue põlvkonna poolt? Vastus sellele probleemile sõltub praeguste sündmuste hindamisest. Kas sündmused omal ajal ja praegu on olemuselt erinevad või samad?

Ühe näitena võib tuua tööjõu immigratsiooni. Kas nõukogude aegne tööjõu värbamine (ja venestamine) on põhimõtteliselt erinev kaasaegsest tööjõu värbamisest (ja tootmise-teeninduse muutumisest ingliskeelseks, ehituse venekeelseks)?

Paljud venekeelsed eestimaalased ütlevad – ise te kutsusite meid. Miks nad niimoodi räägivad? Müüdina ringleb tees, et nõukogude ajal kuskil Moskva kabinetis oli värbamiskeskus, mille kaudu teiste liiduvabariikide töötajaid suunati Eestisse.

Tegelikult oli asjade käik palju lihtsam, Moskvast anti liiduvabariidele tootmisülesanded ja Eesti ettevõtete kaadriosakonnad käisid aktiivselt teistes vabariikides tööjõudu värbamas. Ega teised vabariigid õnnelikud ei olnud, sest Eestisse või Ukrainas värvatute tõttu jäi neil seal midagi tegemata. Meie saime küll oma olümpiaehitised, aga Venemaa oblastites jäid ehitised püstitamata. Praegu on samad direktorid ja kaadriosakondade juhatajad suured rahvuslased, aga mõni ajalootudeng võiks minevikku meelde tuletada. Täpselt sama protsess kordub tänapäeval – omanikud annavad kasumiülesande ja meie endi „rahvusmeelsed“ ettevõtete juhatused veavad Eestisse umbkeelseid töötajaid.

Teise näitena võib tuua liidu ja tema osade suhted. Nõukogude ajal NSV Liidu Ülemnõukogu võttis vastu mingi valdkonna seaduse alused, selle põhjal liiduvabariigid töötasid väikeste erinevustega lubatud piirides välja oma koodeksid. Praegu annab Euroopa Liit välja direktiivid, millele peab kohalik seadusandlus lubatud piirides vastama. Milles on pildil erinevus?

Kolmandaks – eelmised põlvkonnad on kogenud, et suurtel rahvastel ja nende juhtkonnal on oma huvid. Nad võivad kokku langeda väikeste rahvaste huvidega – tuletagem Jeltsini poolset Eesti Vabariigi tunnustamist. Samal ajal ajavad suured siiski oma poliitikat ja tasub olla umbusklik ka Euroopa Liidus. Näitena võib tuua sõjalised missioonid.

Ühest küljest sõjaline missioon on vajalik omapoolse abi taotlemisel häda korral (muidugi kui suurriik ikka astub konflikti teise suurriigiga), samas kaitsevad suurriigid sõjaliste missioonidega oma majanduslikke huve Aafrikas ja Aasias. Polnud olemas „internatsionaalset kohust“ nõukogude ajal ega ka praegu – suurriikide tegutsemisel on omakasulikud eesmärgid.

Neljandaks – tasuks kaaluda, milliste tagajärgedeni viivad välismaalt meile imporditavad propagandistlikud loosungid. Eelmised põlvkonnad on omandanud teadmise, et loosungite tegelikud eesmärgid selguvad alles ajas. Poliitikas ning poliitilises moraalis ja uue põlvkonna harimises (s.t. kogemuse edasiandmises) pole paljud asjad tegelikult sellised, nagu nad välja näevad.

Näitena – tööjõu vaba liikumine on küll inimõigus, kuid veel rohkem arenenud riikide kapitalistide õigus vaeste doonorriikide arvelt saada endale tööjõudu. Tasuta haridus on indiviidi õigus, kuid kapitalisti võimalus asetada tööjõu taastootmise kulud maksumaksjale. Vastasel juhul peaks ta maksma töötajale kõrgemat palka, et töötaja saaks ennast ja lapsi koolitada. Piirideta Euroopa on küll kasulik indiviidile reisimiseks – aga mõelge, palju tavainimene reisib. Veel kasulikum on piirideta Euroopa kapitalistile piirideta turuna.

Indiviidil on õigus olla õnnelik ja elada tähendusrikast elu. Meile pakutakse õnnelikkuse pähe võimalust hommikust õhtuni tööd lahmida, tarbida ning koguda raha, et mitte vanaduses näljas ja külmas surra. Pankurid võtavad oma hooleks „kogumise“ ja „säästude kogumise“, kusjuures pankurite tegevus on neile endile hulga kasulikum kui hoolitsetavale.

Eelnev põlvkond on kogemusest õppinud vaatama, kas loosung kehtib ka valitsejate kohta. Näitena kriisiajast – paindlik tööleping ja palgataseme alandamine on absoluutselt vajalik majanduse päästmiseks, Riigikogu liikmete kuluhüvituste kärpimine on konstitutsiooniline kriis ja Eesti Vabariigi kukutamine.

Kokkuvõtlikult – uues situatsioonis peaks leiduma kohta ka eelnevale generatsioonile. Mõnegi noore majandus- või kultuuritegelase silmis peaksid „vanamehed“ istuma lihtsalt kodus ja ootama surma. „Vanamehed“ ei kavatse aga „lasta ennast luuaga ära pühkida“, neil on omasuguste hulgas poliitiline toetus ja selline aktiivsus võib olla üllatus „noormeestele“. Uuel põlvkonnal tasub üle võtta eluterve skeptilisus ja kaaluda eelnevate perioodide kogemuste kohasust ka  tänapäeval.“