30.12.2019
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali ütleb, et lehelugejat ei huvita see, mismoodi ajakirjanik juhtunut näeb, vaid objektiivne ja erapooletu sündmuste kajastus.
„Mart Kadastik mõtiskles äsja ajakirjanike neutraalsusest ja väljendas mõtet, et absoluutne neutraalsus ei ole inimlikult mõeldav ega võimalik. Muidugi ei saa selles sisuliselt kahelda. Iga inimene on oma ainulaadse mõttemaailma, eelistuste, vaadete ja arusaamadega. Neid täiel määral „nullida“ ei ole psühholoogiliselt teostatav. Ja ega ei peagi.
Ometi olen täiesti veendunud, et ka poliitilisi eelistusi omav inimene on soovi korral suuteline fakte vahendades ja isegi fakte analüüsides jääma objektiivseks, soliidseks, viisakaks ning – jah – neutraalseks.
Sest „eesmärk pühendab abinõu“. KUI eesmärk on tegeliku info vahendamine rahvale.
Mida tahab ja vajab meedia tarbija (lugeja-kuulaja-vaataja)? Kui toimub sündmus X ja seda kajastab ajakirjanik Juku, siis kui palju on neid tavainimesi, keda huvitab, millised emotsioonid valdavad Jukut selle sündmusega seoses?
Kahtlustan, et üsna vähe. Absoluutset enamust huvitab, millal-kus-kuidas sündmus toimus, mis seal juhtus, kes osalesid jne jne. Kui sündmuse kajastamisel prevaleerivad Juku emotsioonid, siis paratamatult ei saa sihtgrupp sündmusest objektiivset pilti.
Kui mina peaksin oma tunnete põhjal refereerima mõnda räppkontserti, siis koosneks see suuremas osas trükimusta mittekannatavatest väljenditest. Raadios kõlaks ainult piiksude rida. Kas see tähendaks, et kontsert oli jama? Oh ei, see tähendaks ainult ja üksnes, et MINA räppi ei salli. Ja keda kuradit see peaks huvitama?
Proovisin konstrueerida kaks „ajakirjanduslikku analüüsi“. Ühe Kallase kohta, teise Helme kohta. Katsusin esmalt kirjutada nii, nagu kirjutaks asjaomast persooni vihkav ja oma emotsioonidest ajendatud ajakirjanik ning seejärel nii, nagu võiks kirjutada IGA ajakirjanik, kes professionaalina suudab ja TAHAB objektiivseks jääda.
„Kaja Kallase uhkeldav lollus valimiste järel tugines ammu teadaolevale oravate ülbusele ning patoloogilisele suutmatusele tunnistada, et oma üleolevusega loovad nad ise pinnase muude poliitiliste jõudude matemaatiliselt täiesti võimalikule koondumisele.“
„Ilmselgelt tegi Kaja Kallas kahetsusväärse valearvestuse, kui ta valimistele järgnenud tundidel-päevadel lähtus eelkõige Reformierakonna mandaatide arvust ning ei arvestanud, et parlamendi enamus on võimalik kokku panna ka Reformi kaasamata.“
„Mart Helme räuskav retoorika koosnes äärmuslik-populistlikest sihtidest ning ähvardustest jõuga ja mistahes hinna eest nende sihtideni pürgida.“
„Mart Helme emotsionaalses kõnes jäid kõlama kompromissitult rahvuskonservatiivsed eesmärgid ning kindel pühendumus nende saavutamisele.“
Nagu märkate, on mõlemad versioonid sisult täpselt sama informatsiooni kandvad. Ning samas ei ole teine variant sugugi soosiv või kallutatult positiivne, vaid lihtsalt viisakas kõnepruugis ja rahulikult objektiivne ning peaasi – kirjutaja isiklikku suhtumist MITTE väljendav.
Kas on liiga naiivne loota, et uuel aastal võiks meie meedia sellises suunas liikuda?
Head aasta lõppemist ja algamist!“