Jaak Valge: Mida pühitseb Putini ajalootõlgendus?

2005. aastal vastas Vladimir Putin Astrid Kanneli küsimusele, miks Venemaal on nii raske vabandada Eesti okupeerimise eest, et Molotov-Ribbenropi pakt (MRP) on Nõukogude Liidu Rahvasaadikute nõukogu poolt hukka mõistetud, see ei peegeldanud nõukogude rahva arvamust, vaid oli Hitleri ja Stalini omavaheline asi. “Mida võib öelda veel selgemalt ja täpsemalt selle küsimuse kohta? Või tahate, et me seda igal aastal teeksime? /…/ Minu meelest oli see kokkulepe, kus peenrahana kasutati väikeriike ja väikerahvaid. Kahjuks oli selline tolle aja reaalsus.”

Ilmselgelt oli naaberriigi juht kanget vene keelt kõneleva Eesti ajakirjaniku küsimusest häiritud (samavõrra olime meie uhked!), aga ta suhtumine natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu leppesse oli ikkagi tauniv.

Vahepeal on Putin siiski korduvalt Molotov-Ribbentropi pakti kõneks võtnud ning läinud aasta lõpul käsitles mitmes esinemises põhjalikumalt. Kõige pikemalt loengul, mille pidas Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) juhtidele.

Loeng ise on esitluselt konarlikuvõitu. Vaevalt küll, et sellise tasemega venia legendi taganuks dotsendi või professorikoha, vähemalt Tartu Ülikoolis. Aga see polegi tähtis. Küll aga on oluline sisu, mille Putin lubas edaspidi artikliks vormistada.
Putini toonitas, et Molotov-Ribbenropi pakt ei olnud natsi-Saksamaaga sõlmitud ainus kokkulepe, vaid varem olid lepingud Saksamaaga sõlminud paljud Euroopa riigid. Nõukogude Liit tegi seda viimasena.

Venemaa riigijuhi peamiseks kriitikaobjektiks oli Poola, mis on ehk märgiline, sest Poolat käsitles kommunistlik idariik ühe peavaenlasena ka kahe maailmasõja vahel. Putin juhtis kuulajaid järeldusele, et just 1938. aasta Müncheni kokkulepe, mil lääne demokraatiad püüdsid Hitlerit järeleandmistega rahustada ning Poola ja Ungari osalesid Tšehhoslovakkia jaotamises, avas Hitlerile tee itta ja oli Teise maailmasõja põhjuseks. Prantsusmaa ütles lahti oma garantiidest Tšehhoslovakkiale ja Poola ei lubanud Nõukogude vägesid Tšehhoslovakkia kaitsmiseks läbi. Nii olevat Poola juhid lükanud oma rahva Saksa sõjamasina rataste alla.

Ka muud Putini väited olid üsna omapärased. Ta teatas, et Nõukogude Liit kasutas ära kõik võimalused maailmasõja vältimiseks, kuid “praktiliselt osutus olevaks üksi, isolatsioonis”. Venemaa president möönis küll, et Molotov-Ribbentropi lepingus oli salajane osa mõnede territooriumide jaotamiseks, ent deklareeris, et pole teada, mis on teiste Euroopa riikide sõlmitud kokkulepetes Saksamaaga. “Kui meie avaldasime need lepingud, siis läänemaade pealinnades hoitakse neid kõiki “salajase” märke all – me ei tea, mis seal on.” Punaarmee liikumine Poolasse olevat päästnud palju elusid ning ettenihutatud positsioonid läänes lubanud Nõukogude Liidul Saksamaa esimese hoobi paremini vastu võtta. Putin teatas ka, et punaarmeelaste ausambaid võetakse Euroopas maha “muuhulgas selle pärast, et päevavalgele ei ujuks faktid mõnede riikide juhtkondade faktilistest sobingutest Hitleriga.”

Tegelikult ei olnud Nõukogude Liit muidugi mingi rahu kants, vaid vastupidi, üks olulisemaid allikaid, kust lähtus Euroopa poliitiline ebastabiilsus. Nõukogude Liit inspireeris ja toetas kommunistlikku põrandaalust tegevust läänemaades ning, eristamata demokraatiaid ja diktatuure, käsitles kapitalistlikku süsteemi tervikuna oma verivaenlasena, kellega võitluses mingi poliitiline eetika ei kehti. On loomulik, et lääne demokraatiad hoidusid Moskvaga koostööst nii kaua kui võimalik, ning sama loomulik on, et 1930. aastatel püüdsid Saksamaaga kokkuleppeid tehes sõda vältida, nii kaua kui võimalik.
Jah, Versailles’ rahulepingut kirjeldas Putin õigustatult kui pinnast uue sõja tekkimiseks, ning pole kahtlust ka selles, et 1930. aastate teisel poolel ei olnud rahu tagamise poliitika kuigivõrd õnnestunud. Müncheni kokkulepe ei tee selle osalistele au.

Kuid Molotov-Ribbentropi pakt oli pikk samm edasi – hoopis küünilisem ja avantüristlikum, kokkulepe, mis viis selgelt maailmasõja poole. Võrdsustada MRP teiste Saksamaaga sõlmitud mittekallaletungilepingutega on täiesti ebaõige. Vale on ka Putini väide, nagu oleks Saksamaaga sõlmitud lepingud tänapäeval salastatud. Juurdepääs neile ei ole piiratud – enamgi veel – need on publitseeritud paljudes kogumikes aastakümneid enne, kui Nõukogude Liit lõpuks Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokolle tunnistas.

Ajalootõlgendus on poliitilise eetika lakmuspaber. Historiograafiat tundvatele ajaloolastele toob Putini lähenemine meelde Stalini ajal viljeldud nn illustreerivate faktide meetodi, mille kohaselt tuli varem etteantud kontseptsioonile otsida sobivad ajaloodokumendid ehk “mõned dokumendid arhiivist välja tõsta”, nagu Putin väljendas. Välistades teised dokumendid, mis on vajalikud kogu probleemikompleksi selgitamiseks. Nii saab tõestada kõike parasjagu vajalikku, aga ülikooli diplomit selle eest ei anta, vähemalt Tartu Ülikoolist mitte, vähemalt seni, kuni ajalugu ei kuulutata teaduseks, kus igaühel on oma tõde.
“Putini ajalootõest” ehk sisuliselt nõukoguliku ajalookontseptsiooni omaksvõtmisest võime aga järeldada, et Venemaa juhtkond ei pea võimatuks käituda nii nagu Nõukogude Liit.

Mida see Eesti jaoks tähendab? 1930. aasta teisel poolel oli Eesti riigijuhtidele selge, et Eestile sobib olukord, kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahekorrad on jahedad, teineteist tagasihoidvad. Ohtlikuks olukorraks oli aga Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõda, sest siis võis sõjategevus toimuda ka Eesti territooriumil, kuid ka see, kui Nõukogude Liit ja Saksamaa sõpradena nende vahel asetsevate riikide arvel kokkuleppeid teevad. Realiseerus esialgu teine, seejärel aga ka esimene ebameeldiv stsenaarium. Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise ajal Eesti enam häid valikuid ei olnud, plaan “B” puudus. Võimalik, et olukord olnuks teistsugune, kui 1934. aastal poleks Eestis demokraatiat likvideeritud.

Mispärast aga Venemaa pole siiani demokratiseerunud, pole selge, ehkki eeltingimused kodanike individualiseerumise ja riigi heaolu kasvu näol, mis mujal demokratiseerumisele eelnesid, on toimunud? Võimalik, et puudub positiivne eeskuju, sest tunnistagem, et venelastele ei saa olla selleks Euroopa Liit oma demokraatia mõiste ümbermääratlemise, uute väärtuste kampaanialiku esiletõstmise ja segase poliitika ning valitsemisega, mis näib üha enam kaugenevat rahvaste tahtest.

Uue Molotov-Ribbentropi lepingu sõlmimiseks puudub Venemaal küll partner, aga tänane maailmapoliitika on muutunud järjest küünilisemaks. Tegelikult ei ole ükski Teise maailmasõja võitjariik oma sõjasüüd ja sõjakuritegusid selgelt tunnistanud. Enola Gay – USA pommitaja B-29, kust heideti 1945. aastal sadu tuhandeid tsiviilelanikke tapnud aatomipomm Hirošimale, asub upsaka peaeksponaadina USA riiklikus muuseumis. Küüniline globalistlik või Venemaa puhul šovinistlik hoiak, mis ei pea riikide suveräänsust oluliseks, on mitte ainult Venemaa, vaid ka läänemaade poliitikas võimendunud eriti pärast Iraagi ründamist 2003. aastal. Pole selge, kas ja kuivõrd see Donald Trumpi ajal muutunud on või muutub.
Muidugi on väikeriikidele 1930. aastate lõpuga sarnase maailma kujunemine väga ohtlik, sest just riikide suveräänsuse tunnustamine ja eetiline maailm tervikuna, mitte sedavõrd üks või teine liitlane, on meile kõige olulisemaks strateegiliseks julgeolekugarantiiks.

Aga kas meie oleksime saanud maailmapoliitika suunda muuta, käitudes ise rõhutatult eetiliselt? Vaevalt küll, aga vaevalt, et sellest püüdest ka meie julgeolekuseisund ohustatumaks oleks muutunud. Kindlasti aga oleksime – ja võiksime ka praegu – vältida kannupoisilikkust – kõigi meie liitlaste sammude pimesi heakskiitmist. Hea liitlase kohus on ka vigadele tähelepanu juhtida. Nii on vähemalt endal parem tunne.