09.01.2020
Iga õigusliikumine vajab eduks laialdast toetust ühiskonnas – selliste võitlusvahenditega naisõiguslased seda küll ei saavuta.
Liberaalne ühiskond kodeerib endasse vastuolusid, muutes üldinimlikud murekohad ideoloogilisteks ja poliitilisteks.
Heaks näiteks on kliimavõitlus. Keskkonnaprobleemid teevad tegelikult murelikuks väga paljusid inimesi erinevatest erakondadest ja ühiskonnagruppidest, kuid paljusid peletavad eemale võitlusesse segatud ideoloogilised ja poliitilised momendid, samuti aga heade ideede absurdini viimine a la Greta Thunberg.
Öeldakse, et hea idee saab hävitada, arendades ta maksimumini ja muutes siis iseenda paroodiaks. Nii on Thunbergi kliimahüsteeria, mis on ühtaegu nii absurdne kui ka majanduslikku reaalsust mittearvestav, peletanud endast eemale palju inimesi, kes tahaksid tegelikult kliimavõitluses osaleda – paljud ütlevad, et sellises võtmes nad ülemaailmse liikumisega kaasa ei lähe.
Silmaga nähtav on see, kuidas reedeseid protestijaid ja asfaldil lebajaid ei kohta metsa kaitsmise üritustel ning karusloomakasvatuste vastu võitlejad ei käi loomade varjupaigas – küll aga näeb radikaliseerunud aktiviste liiklust tõkestamas või tööleminejaid kinni hoidmas, nagu Extinction Rebellioni kliimafašistid seda teevad.
Teine näide on homoõigused ehk LGBT agressiivne taktika. Ühes hiljutises telesaates osalenud geinoor ütles, et tema arvates teevad ülepakutud ja äärmuslikud homoparaadid geidele pigem kahju. Ka geide kommentaarid seda teemat puudutavate lugude all ütlevad, et nad ei sooviks LGBT-lt sedavõrd agressiivset agendat.
“Kümme geidest hoolivat sõpra rohkem on hea, kuid ma eelistaks pigem, et meile ei tekiks vaenlasi juurde – aga ülepingutatud geide eest võitlemisega neid tekib. Ühest küljest saame kapist välja tulla, aga kui üldine foon muutub repressiivse õiguste nõudmisega vaenulikumaks, pole õigustest mingit rõõmu,” kirjutab üks geinoor.
Sama on ka naiste õigustega, kus tegelik võitlus naistevastase vägivalla ja soolise ebavõrdsuse vastu muudetakse sisuliselt nulliks kõigi nende marufeministlike ürituste, “MeToo”-de, virginiawoolfide, feministeeriumide ja muude pakostalike nähtustega – naised, kes tahaksid tegelikult õrnema soo positsioone ilma meestele vastandumata parandada, jäävad naisõigusluse võitlusest kõrvale, sest ei taha samastuda agressiivsete pöetudpeadega.
Kultuurmarksism lööb valusalt kultuurielu pihta. Hiljuti kirjutas üks kommentaator sotsiaalmeedias, et talle meeldivad Andrus Kivirähki raamatud, kuid lugedes tema räuskavaid poliitlugusid Delfis, ei taha “Rehepappi” eriti kätte võtta. Sama väidetakse ka näiteks Peeter Oja ja Andrus Vaariku kohta: “Omal ajal meeldisid mõlemad ja meeldiksid tänagi, aga kuuldes ja nähes neid poliitiliste teemadel sõna võtmas – ega ei kisu enam nende etendustele!”
Nii kaotavad paljud sisult õilsad võitlused ja muidu toredad tegemised arvukalt kaasatulijaid, sest see, kuidas ideesid garneeritakse, hakkab asja tõsiselt võtvatele inimestele lihtsalt vastu.