Ülehinnatud Eesti kaubandus ehk kus on lubatud “laadahinnad”?

Üks mu tuttav lausus aastavahetusel naljatades: meie kaubanduses on kogu aeg päevad. Ilmselt pidas ta silmas algavaid “Selveri” laadapäevi. Neid on korraldatud juba 12 aastat või isegi rohkem, ent ostmisväärset leiab sealt vähe. Reklaamid teles kuulutavad paljulubavalt –  täna laadahindadega. Poes tabab aga imestus- no ei ole laadahindu või kui on, siis minimaalselt.

Tegelekult on Eesti kauplustes kaup totaalselt ülehinnatud. Paljudel meist on tuttavaid toiduainetetööstuses. Teame, milline on müüja hind toote väljastamisel, kuhu on arvestatud ka tootja kasum. Temagi peab oma töötajatele maksma palgad ja riigimaksud ning elektri ja vee eest. Hiljem poes tabab tõeline ehmatus ja siis saabubki tõehetk. Mis mõtet on risustada igal nädalal postkasti kõikvõimalike buklettidega, millised  annavad teada, mis hinnaga saab täna või homme soodsamalt šopata. Millest see kõneleb? Kasumiahnusest ja üüratust juurdehindlusest. Tegelikult võiksidki igapäevaselt olla needsamad laadahinnad. Kaupmees ei kauple kunagi kahjudega. Isegi soodusmüügiga teenib kasumit.

Klient ei tea, millise hinnaga sisse osteti. Kui midagi odavamalt müüakse, siis on see näiline. Kasumiprotsent saadakse ka kõiksugu “päevadega”. Eesti on omandanud ülikalli riigi maine ja kogu aeg paneme hagu tulle. Siit turist eriliselt ei osta.

Tark mees kaupleks pidevalt 15- 20% odavamalt, saakst käivet ja teeniks, nagu mujal maailmas. Eestlase kasumiahnus on enneolematu. Hiljuti sattusin Vikerraadiost kuulama A1000 marketi omanike intervjuud, selgelt öeldi välja – kaubelda saab odavamalt, kui vaid tahetakse. Kerkibki küsimus, kuidas nemad saavad ja suudavad maksta oma müüjatele oluilselt kõrgemat palka kui “Selverid” ja “Coopid”. Vastus on lihtne: A 1000 marketite omanikud ei ole nii ahned. Nende tulek turule mõjus kirgastavalt ja pani ka teised oma ülikõrged hinnad üle vaatama.

Meie kaubandus kardab “Lidli” tulekut nagu vanapagan välku. Saksa kett tõmbaks põhja alt ja näitaks, mis on õige hind. Seda on see kett demonstreerinud juba edukalt Poolas, Tšehhis ja Leedus. Arusaadav, miks meil uuele tulijale kaikaid kodaratesse loobitakse. See oleks tõsine hoop praegustele monopoolsetele kettidele. Ostjal pole vahet, kas ta ostab Saksamaal valmistatud vorsti või pasteeti ning Poolas tehtud juustu. Kvaliteedikontroll on mõlemas riigis ülitugev ja naeruväärsed on nende kommentaatorite arvamised, kes ütlevad, et “Lidli” tulekuga hakkame sööma Poolas tehtud s…a. Poola toodab Euroopa puhtamaid toiduaaineid ja neid hindavad nii sakaslased, prantslased kui hollandlased.

Lõunaeestlasena võin  öelda, et Tõrva, Hummuli, Otepää või Karksi rahvas teeb juba ammu iganädalased suuremad toiduostud Valmieras või Valkas. Lätis on käibemaksu määr meist kõrgem, kuid kraam ikkagi odavam. Lisaks toidule võetakse kaasa odavam kütus ja tööstuskaubad. Valmiera ehitusmaterjalide marketi parkla on nädalavahetustel Eesti numbrit kandvatest söidukitest ummistunud. Lätlased pursivad poodides hoolsalt eesti keelt.

Üks asi veel. Kui kord kuus teen ostud Pihkva “Lenta” marketis ja ulatan kassas kliendikaardi, saan kogusummalt allahindlust 10-15 protsenti. Meie poodide kaadid oma 1%-ga on ju naeruväärsed. Isegi venelastelt on kauplemisel õppida. Pole vaja korraldada lõputuid “päevi”, pigem peaks kogu aeg kauplema nende hindadega mida nn päevade ajal pakutakse.

Vambola Paavo