14.01.2020
Põlissoomlaste erakonna lõhestamiseni viinud Timo Soini on andnud põhja mõistele “soinistumine”, mis tähendab põhimõtetest taganemiset.
Uute Uudiste kaasautor Soomes Paul Oja kirjutab sellest, et põlissoomlaste erakonna lõhenemiseni viinud Timo Soini üritab poliitikasse naasta.
“Esmaspäeval, 13. jaanuaril käis Soome meediakanalitest nagu tuulehoog kõrkjatest läbi uudis: Timo Soini on poliitikas tagasi! Iltalehti on avaldanud mitmeid lugusid, Kümnestes uudistes oli uudis esil, poliitikasaade A-stuudio tegi Soiniga pika intervjuu – kõiki kajastusi ei ole vajagi siin üles lugeda.
Soini juhtis Põlissoomlasi 1997 – 2017. Partei kongressil 2017. aasta juunis, kui esimeheks valiti Jussi Halla-aho, astus ta enda asutatud erakonnast välja, tõmmates kaasa 19 parlamendisaadikut, sh kõik Juha Sipilä valitsusse kuulunud põlissoomlastest ministrid, ja nügis hiilgavalt läbiviidud poliitilise manöövriga Põlissoomlased valitsusest opositsiooni.
Timo Soini on nüüd avaldanud uue raamatu, pealkirjaga „Populismist“, mille tutvustamisele ta ka ajakirjanikud kohale kutsus. Sama teemat käsitles omal ajal Soini magistriväitekiri. Soini ise leiab, et populisminähtuse põhjalikust tundmisest oli talle Põlissoomlaste erakonna ülestöötamisel kõvasti abi.
Iltalehti reporter Hanna Gråsten kirjutab, et Soini suhtumine oma endisse erakonda on muutunud tüki sallivamaks. Tõepoolest, varem jätkus sapiseid märkusi Põlissoomlaste aadressil nii Soini blogilehekülgedele kui ka intervjuudesse. Pärast 2019. aprilli parlamendivalimisi, kus Põlissoomlased (17,5% häältest) sotside järel (17,7%) ülinapilt teiseks jäid, Soini uuest Siniste parteist ei hääletatud aga ühtki kandidaati parlamenti, kuulutas Soini, et lahkub suurest poliitikast hoopis, ja jätkab ainult Espoos KOV tasandil.
Põlissoomlaste kohta tunnistas Soini nüüd A-stuudios pika hambaga, et jah tõepoolest, Jussi Halla-aho juhtimisel on erakond saavutanud ülihea tulemuse valimistel – unustamata mainida, et tema juhtimisel on erakond suutnud seda kaks korda.
Nähtus, millest Timo Soini tagasihoidlikult vaikida eelistab, on see, et pärast 2015. aasta valimisvõitu ehk teist Suurt Põmakat hakkas Põlissoomlaste populaarsus kiiresti ja pidurdamatult kahanema. Valimistel saadi 17,7% häältest, kaks aastat hiljem oli pooldajaid arvamusküsitluste järgi ainult 9 protsenti järel. Alles siis, kui juhiks valiti Jussi Halla-aho, hakkas toetus tõusma ja saavutas 2019. aasta valimisteks 17,5%.
Soini ise tunnetab konjunktuuri suurepäraselt. 2017 suvel jättis ta parteikongressil enda kandidatuuri targu üles seadmata – lihtliikmete seas oli nurin nii suureks paisunud, et Halla-ahole allajäämine tundus üsna kindel. 2019. aastal ei kandideerinud Soini ilmselt samadel kaalutlustel ei Eduskunda ega ka europarlamenti. Nüüd oli hea A-stuudios intervjueerijale rõhutada, et meedia eksib, kui väidab teda olevat teatud valimistel lüüa saanud – tema lihtsalt ei ole kandideerinud!
Põlissoomlaste uue tõusu põhjustena seletab Soini mitmeid tegijaid. Küll sotsiaalmeedia osav ja aktiivne kasutamine, küll populistliku taktika reeglite hea tundmine… Peavoolumeedia kuulab sellist analüüsi muidugi väga innukalt. See annab võimaluse kogenud poliitiku autoriteedile tuginedes esitada omakorda tarku ja keerukaid analüüse Põlissoomlaste edu põhjustest, ekseldes teisejärguliste tegijate padrikus ja jättes puutumata nähtuse tegelikud juured.
Poes või turul kauplemiseks piisab, kui ükskordüks on kindlalt peas. Suure kauplusketi või tööstusharu juhtimiseks peab tundma piltlikult ka integraalarvutust. Nii peab poliitilise aritmeetika kõrval tundma ka nii-öelda integraalarvutust, mis võimaldab säilitada selget ülevaadet maailmas toimuvast ja ei lase tormiliste sündmuste keerises lootusetult ära eksida.
Väga tõhusa tööriista maailmas toimuvate protsesside mõistmiseks on esitanud katoliiklik teoloog Plinio Corrêa de Oliveira oma raamatus Revolutsioon ja vasturevolutsioon (tõlge ja väljaanne SAPTK 2012). Ta on näidanud, et kõiki vastasseise ja lahinguid nüüdismaailmas on võimalik vaadelda võitlusena revolutsiooniliste jõudude, mis püüavad murendada ja põhjalikult lammutada kogu praegust ühiskonda, ja vasturevolutsiooniiste jõudude, mis kõike säilitamisväärset säilitada püüavad, vahel.
Harras katoliiklane Timo Soini, kes väga hästi valdab poliitilist aritmeetikat, ei ole vist sellest lähenemisviisist kuulnud. Soome tingimustes lööb revolutsiooniline suund välja sallijavalitsuste püüetes oma riigile ja rahvale kahju teha. Põlissoomlased on olnud edukad alati, kui nad on järjekindlalt sellistele pürgimustele vastu seisnud.
Kui eesmärk pidada oma unelmate ametit, täita välisministri ülesandeid, muutus Soini silmis eredamaks kui nende aadete eest seismine, milleks Põlissoomlaste poolt hääletajad oma poliitikutele mandaadi olid andnud, hakkas erakonna toetus kohe vajuma, ja mingid kunstlikud trikid seda protsessi peatada ei suutnud. Olukord muutus siis, kui uus juht Jussi Halla-aho erakonna taas rahva tõeliste huvide eest seisma suunas.
Aga võib-olla on kogu poliitiline integraalarvutus tegelikult lihtsam kui paistab? Kui poliitikud on ausad ja pingutavad õigete väärtuste nimel, siis taipab ajapikku üha suurem hulk inimesi, keda on mõtet toetada ja kelle poolt on mõtet hääletada. Lihtne, aga katsu teoks teha. Konservatiivid igatahes püüavad.
Täiendatud! Esmaspäevasel infotunnil teatas Soini, et üldriiklikku poliitikasse ta esialgu siiski naasta ei kavatse. Ühtlasi andis ta mõista, et järgmised valimised, mis teda huvitavad, on Soome presidendi valimised 2024. aastal.
Timo Soini oli Põlissoomlaste presidendikandidaat aastail 2006 ja 2012. 2018. aasta valimistel ta Sinise Tuleviku erakonna lihtliikmena oma kandidatuuri üles ei seadnud.
A-stuudio saatejuhi Annika Damströmi küsimusele, millise partei kandidaadina ta valimistel osaleda kavatseb, vastas Soini, et eks näeb, milline erakond teda esimesena oma kandidaadiks paluda taipab. Temale omase „tagasihoidlikkusega“ lisas ta veel, et mõnelgi erakonnal võib head kandidaati vaja olla.
Juttu on olnud ka võimalusest, et presidendivalimistel võib osaleda rahvaliikumise baasil. See ei ole pretsedenditu viis Soome presidendiks pürgida. Soome praegune president Sauli Niinistö valiti teisele ametiajale presidendiks just rahvaliikumise kandidaadina, kuna ta leidis, et ühe ametiaja juba läbi teinud presidendil ei ole poliitiliselt erapooletu isikuna sobilik oma koduparteile, koonderakonnale toetuda. Ka Soome poliitika vanka-vstanka Paavo Väyrynen seadis 2018. a. neljandal katsel presidendiks saada oma kandidatuuri üles valimisliidu kaudu.
Tundub siiski, et osaval tuulenuusutajal Soinil on praegu jalad natuke maast lahti. Või loodab ta tõsimeeli, et rahvas 2024. aastal presidenti valides enam seitsme aasta taguseid sündmusi ei mäleta? Minul ennustaja kristallkera kapiriiulil ei ole, kuid selles küsimuses olen küll mõnevõrra teisel arvamusel.”