Jaak Valge: Meie kultuuripoliitika raamid dikteerib meile meie ühiskonna kultuur

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadik Jaak Valge ütles ei Riigikogu saalis peetud kultuuripoliitika arutelul, et poliitikutena saame oma ühiskonna vabadust realiseerida ja poliitkultuuri ning kultuuri tervikuna võimestada rahvaalgatuse ja rahvahääletuse võimaluste loomise teel.

Kultuuri defineeritakse teatavasti erinevalt. Mina eelistan kultuuri mõistet laiemas tähenduses – kui ühiskonna eluviisi, väärtushinnanguid, hoiakuid, kogemusi, sümboleid, institutsioone ja inimsuhteid. Samuel Philips Huntington on analüüsinud poliitika tulemusi erinevates ühiskondades ja jõudnud järeldusele, et eelkõige kultuur, mitte poliitika, määrab ära ühiskonna edukuse. Ka meie, kes me siin parlamendis poliitikat teeme, oleme oma Eesti kultuuri saadused, ning meie poliitika kvaliteet ja selle kaudu ühiskonna edukus sõltub sellest, kui kvaliteetsed saadused meie oleme.

Aga toonitan Huntingtoni järelduste aluselt, et me saame poliitikat tehes ühiskonna edukust määrata ainult ühes osas ja ilmselgelt väiksemas osas, et mitte öelda isegi väga väikeses osas. Sest selle, missugustes raamides me siin poliitikat teha saame, missugune poliitika on võimalik ja missugune ummikusse jooksev, seda ei määra mitte meie, vaid määrab ära meie kultuur. Kõigile ühiskondadele ei kõlba ühesugune poliitika, niikaua, kui nende ühiskondade kultuur on erinev. Erinevate kultuuride unifitseerimise püüdlus on üks põhjus, miks impeeriume on loodud, aga samuti ka põhjus, miks need impeeriumid on kokku varisenud ja varisevad ka edaspidi, kui impeeriume taasluuakse, tehtagu seda ükspuha kui õilsa eesmärgi nimel või nime all. Kõige õitsvamat kultuuri loob vaba inimene ja vaba rahvas ning nii ongi loogiline, et vabaduse poole püüdlevad nii inimesed kui rahvad.

Vabadus on nii väline kui sisemine, see tähendab riigi iseseisvust ning indiviidi õigust olla see, kes ta on. See tähendab vabadust poliitkorrektsuse kammitsatest ja vabadust realiseerida oma aateid poliitikas. Siinkohal kasutaksin võimalust, et teha nii, nagu Rooma senaator Cato, kes kordas iga oma kõne lõpuks üht lauset. Mina ei korda seda tema lauset, et Kartaago tuleb hävitada, vaid oma mõtet, et poliitikutena saame oma ühiskonna vabadust realiseerida ja poliitkultuuri ning kultuuri tervikuna võimestada rahvaalgatuse ja rahvahääletuse võimaluste loomise teel.

Niisiis ka meie kultuuripoliitika raamid dikteerib meile meie ühiskonna kultuur.

Lugupeetud minister märkis, et meie kultuuripoliitika eesmärgiks on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks.

Selles eemärgipüstituses on palju muutujaid. Loovus, eesti identiteet, aga ka avatus, mitmekesisus. Kõik iseenesest õilsad omadused, aga sõltub, missugustes proportsioonides neid poliitikategemises rakendada üritame. Kui proportsioonid lähevad käest ära, st ei sobi meie ühiskonnale, siis oleme meie teinud halba poliitikat.

EKRE-le kui rahvuslikule erakonnale ja me arvame, et ka Eesti ühiskonnale on selles kultuuripoliitika valemis kõige olulisem just eesti rahvuslik identiteet. Ja nüüd tüürin lõpu poole August Annisti 1923. aastast pärit mõttega: „Rahvusluse sihiks peab saama iga rahva liikme kultuuriliselt rikkaks saamine“. Ning lõpetan väitega, et avatus ja mitmekesisus ei saa olla eesmärkideks iseenesest, küll aga on nad meetodid, mis hoiavad ja arendavad eesti rahvuslikku identiteeti ja igaüht meist eraldi.

Jaak Valge