Välismaalastega ühte heitnud eestlannad võtavad endale riski oma kogukonnas võõraks jääda

Pilt Kristiine keskuse Prismast: lettide vahel ukerdab šokolaadipruun krässus juustega lapsuke, kes räägib selges eesti keeles eestlannast emaga, kes riiulitelt kaupa valib. Isa pole, kuid tema päritolu võib ka teda nägemata oletada.

Vasakliberaalid oleks õnnest rõngas olnud ja karjunud kogu maailmale, et näete, kuidas eestlaste arv tänu migrantidele kasvab. Paljudes aga tõrgub miski seda last eestlaseks pidamast. Kui, siis on ta afroeestlane, aga mitte tavaline eesti lapsuke.

Selle aja peale on vasakliberaalid juba tagajalgadele tõusnud – kuidas see laps siis eestlane pole? Lisaks küsiksid nad, et kus need tõelised puhtaverelised eestlased on – meis kõigis on nii vene, saksa kui ka palju muudki verd, ütlevad nad.

Jah, tõsi ta on, aga eestlane on ikkagi põhjamaine valge inimene, nagu olid Andres ja Pearu, Krõõt ja Mari. Eri rassidest segavereliste inimeste puhul on varem kasutatud mõisteid mulatt, mestiits ja teisigi. Eestlased aga on läbi aegade olnud äratuntavad euroopalikust rassist inimestena.

Miks ei saa aasialike näojoontega või šokolaadikarva lapsukesi pidada samasugusteks eestlasteks, nagu neid, kel mõlemad vanemad on etnilised eestlased? Sest neil on teistmoodi isad, nende isade kultuur ja juured kusagil mujal – kuni nad elavad Eestis, on neil ehk emade kaudu eestlust olemas, kuid kui nad lahkuvad isade kodumaale, siis saavad neist pigem hindud, hiinlased või bantud. Eestlastest vanematega lapsed jäävad eestlasteks ka Nigeerias ja Hiinas elades.

Võib saada rassistiks tembeldatud, aga ei kujuta tõesti ette, et tulevikueestlased on segu paljudest keeltest, kultuuridest ja rassidest – see võib olla sega-, aga ei isade ega emade rahvus. Pealegi on eestlased maailmas nii väikesearvuline rahvas, et nad kaovad multikultuurses ühiskonnas koos oma keele ja kultuuriga, andes maad arvukamatele ja elujõulistematele, ühtehoidvamatele rahvastele.

Rassismist rääkides – paljud neegritega lapsi saanud eestlannad süüdistavad kaasmaalasi just selles patus. Aga kas nad usuvad, et näiteks oma nigeerlasest mehega Nigeeriasse sõites ei satu nad pideva tähelepanu alla ja sealjuures veel ei saa ka pahatahtlikkuse osaliseks? Sest aafriklased pole kindlasti vasakliberaalid ega rõõmusta kõik valge naise üle nende ühiskonnas – karta on, et eestlanna läbielamised tulevad hullemad kui neegril Euroopas.

Pärast apartheidi lõpetamist Lõuna-Aafrikas on miljonid mustanahalised endiselt vaesuses ja seetõttu on nad asunud välja tõrjuma sealset valget elanikkonda, võttes ära nende varad. Ja valged pole ainukesed – minema aetakse ka indialasi ning lahkuvad ka arvukad segaverelised, keda on eriti palju Kapi provintsis. Mustad ei salli valgetega saadud mulatilapsi. Kui paljud eestlannad julgeksid sõita mehe kodumaale Aafrikasse, kus kohalike albiinodest lapsi tapetakse siiani nõidumise eesmärgil?

Eestlannad abielluvad üha rohkem siia tulnud võõrastega. Valik on nende. Ainult et ei maksa teisi eestlasi rassismis süüdistada, kui neid siin enam sajaprotsendiliselt omaks ei peeta. Ka multikultuurses ühiskonnas on kogukonnad. Võõraga abiellunud eestlanna väljub suuresti oma kogukonnast ja ühineb teisega. Isegi kui tema tõmmu või must mees siin, eestlaste seas omaks võetakse, on ka tollel oma kogukond, kus eestlanna on võõras, isegi kui tedagi omaks võetakse – kui neegrid Aafrika tantsu üles võtavad, on eestlanna kohe kõrvaline. See on valu, mis tuleb maksta üleilmastumise eest – sa pole kuskil päris oma.

Mis on selle loo moraal? Meie, eestlased, oleme väikerahvas ja peaksime eestlust hoidma. Kui me väljume oma kogukonnast, saab meist osake muust maailmast ja sellevõrra nõrgeneb side oma maailmaga – mõlemat lihtsalt ei suuda endasse haarata. Nõrgem side omadega kajastub kohe suhtluses ja siis tulevad solvumised – miks nad sellised rassistid on?

Aga on ju ka inimesed, kes tahaksid oma identiteeti hoida – eestlased, kes leiavad kaasad siit ja kasvatavad lapsi ühes kultuuriruumis. Me võime ju sõbrad olla, aga erinevused jäävad. Nii oli ka  Kristiine keskuses – kui eestlannal on neegriga laps ja too räägib eesti keeles, on tore, ja enamiku inimeste suust ei tule nende suunal kunagi halba sõna. Ainult et eestlasena seda lapsukest  näha on raske – ehk ainult afroeestlasena, mis pole kuidagi sama.

UU