06.05.2015
torm
Progressiivide retoorikasse on ilmunud soov perekonna likvideerimiseks. Nimelt andvat perekond valgetele inimestele ebaõiglase eelise tagakiusatud rassivähemuste ees.
Ühes Austraalia ajalehes on ilmunud artikkel, kus paar liberaalset “filosoofi” kutsub valgeid lapsevanemaid mitte oma lastele õhtujutte lugema, kuna see andvat neile teiste rasside ees eelise, tehes valged lapsed intelligentsemaks ja võimekamaks.
Sarnast retoorikat on kultuurimarksistid kasutanud sellest ajast peale, kui neile sai selgeks, et sisserändajate ja teiste rasside valgetega samale tasemele viimine pahatihti ei õnnestu. Seega tahavad nad võrdsuse nimel valgeid viia teiste tasemele, kui see ka tähendab vähem intelligentsust ja muid võimeid.
Ajaleheartikkel viitab raadiointervjuule, kus räägivad “filosoofid” Adam Swift ja Harry Brighouse. Nad räägivad avameelselt vajadusest perekond kaotada, et kaoks privileeg, mille saavad valged tänu oma vastutustundlikele vanematele.
“Nii paljud vaidlused meie liberaaldemokraatlikus ühiskonnas puudutavad pingeid ebavõrdsuse ja õigluse vahel: gruppide vahel, sugude vahel, üksikisikute vahel, ja üha rohkem perekondade vahel,” kirjutab artikkel. “Tähelepanuta pole jäänud perekonna võime võrdsust kahjustada. Akadeemikud ja kommentaatorid on sellele viidanud juba mõnda aega. Nüüd on järg filosoofide Adam Swifti ja Harry Brighouse’i käes. Swifti on hakanud häirima huvitav olukord, mis tekib, kui lapsevanem tahab oma lapsele parimat, kuid tulemuseks on kallutatud mäng teiste laste jaoks.”
See tähendab, et valgeid lapsevanemaid süüdistatakse: kui tahate oma lastele parimat, teete te teistele rassidele liiga. Et aidata teistele rassidele kaasa, peab teie eesmärgiks olema jätta oma laps rumalamaks, kui ta tavalise kasvatuse juures oleks.
Swift selgitab, kuidas “õiglust” saavutada: “Üks viis, kuidas filosoofid läheneks sotsiaalse õigluse probleemile, oleks lihtsalt perekonna kaotamine. Kui ebaõiglust ühiskonnas põhjustab perekond, oleks mõistlik eeldada, et pärast perekonna kaotamist jääb lastele rohkem mänguruumi.”
Edasi räägib Swift, et tema hinnangul poleks enamik inimesi plaaniga perekond kaotada ja anda kõik lapsed valitsuse hoolde nõus – vähemalt mitte veel. Seega jääb üle mõelda välja viise, kuidas vanemad saaks oma lapsi sihilikult hooletusse jätta eesmärgiga jätta nende intelligents teiste rassidega samale tasemele.
“Me jõudsime järeldusele, et meil on vaja välja mõelda, mida me tahame, et vanemad oma lastele teeks, ja mida nad ei tohi oma lastele teha, kuna nende asjade lubamine oleks teiste laste vastu ebaõiglane,” ütleb Swift.
Esiteks toob Swift välja, et erakoolid ja koduõpe annavad lastele ebaõiglased eelised. Seejärel ründab ta õhtujutte: “Ma ei arva, et vanemad, kes loevad oma lastele unejutte, peaks pidevalt mõtlema, et nad asetavad teisi lapsi ebasoodsasse olukorda, aga nad peaks vahel seda meenutama.”
Swifti sõnul peaks valitsusel olema palju suurem roll laste üleskasvatamisel. Ta võrdleb oma teooriat Platoni “Vabariigiga”, kus lapsi kasvatatakse üles riigi poolt. Platonil olid aga multikulturalismiga võrreldes hoopis teised sihid. Tema Vabariik oli autoritaarne meritokraatia, kus ei kultiveeritud võrdsust, vaid võim pidigi kuuluma paremate omadustega inimestele.
Samuti ütleb Swift, et suhe vanemate ja nende laste vahel on sotsiaalne konstruktsioon. “On tõsi, et ühiskondades, kus me elame, on bioloogiline päritolu tähtis osa inimeste identiteedist, see aga on suuresti sotsiaalne ja kultuuriline konstruktsioon. Võib ette kujutada ka ühiskondi, kus vanema-lapse suhe toimib väga hästi isegi ilma bioloogilise sidemeta.”
Swift eeldab selgelt, et geneetikal pole ühiskonna jaoks tähendust, sellele ta aga selgitust ei too. Samasuguseid ideid esitas 20. sajandi esimesel poolel üks Frankfurdi koolkonna rajajaid, Theodor Adorno. Adorno ajal oli see mõistetavam, kuna geneetikat veel ei olnud.