18.02.2020
EKRE Riigikogu saadik Urmas Espenberg
EKRE Riigikogu liige Urmas Espenberg selgitab EKRE apteegireformi eelnõu eesmärke.
„Mõistan nurinat, et apteegireformi teema on taas üles võetud, kuid olen kindel, et see on lõppkokkuvõttes hea ja õiglane otsus. Lahendus, mis on üles ehitatud juriidilisele praagile ja majanduslikele valearvestustele, ei kesta kaua.
EKRE eelnõu eesmärk on eeskätt maandada riskid, mille on kaasa toonud 2014-2015 ravimiseaduse muutmise seadus ja suutmatus nn apteegireformi edukalt läbi viia. Samuti on eesmärgiks tagada turu normaalne toimimine nii ravimite kättesaadavuse, mugavuse kui ka kvaliteedi osas.
Kui jõustuks lõplikult senine eelnõu, siis 1. aprillist võib ilma apteegiteenuseta jääda 27 000 (sh. Loksa, Aseri, Haljala, Kadrina, Rõngu vald, Sangaste, Võsu, Kullamaa, Kuusalu, Kõpu, Kohtla-Järve Oru linnaosa) inimest ja 100 000 peaks apteegis käima oluliselt kaugemal. Töötuks võivad jääda ka mitusada farmatseuti ja proviisorit.
EKRE eelnõu teine laiem eesmärk on hoida ära tugevad õiguslikud riived Eesti põhiseaduse, EL toimimislepingute ja eraomandi vastu (meie seadus kaotaks omandipiirangud ja tühistaks vertikaalse integratsiooni keelu), mis on äärmiselt häbiväärne ühe eesrindliku kaasaegse turumajandusliku riigi jaoks. Eraettevõtjaid sunnitakse 1. aprillist praktiliselt loobuma oma omandist, kuna nende äritegevus lihtsalt lõpetatakse ühe 2014-2015 loodud seaduse alusel. Samuti peaks riik ja eriti toonased seaduse poolt hääletajad vabandama ka roosamanna kokkulubamise eest proviisoritele. Seegi polnud hea ja läbimõeldud tegevus.
Samas ei näe seadus ette omandi võõrandamise puhul kompensatsiooni maksmist ega muid hüvitamise mehhanisme, mis olnuks tsiviliseeritud asjaajamise moodi. Seetõttu on ka suured kahjunõuded riigi vastu põhjendatud, kuna on toimunud ulatuslikud õigusriived nii Eesti Põhiseaduse paragrahvide 31 (ettevõtlusvabadus) ja 32 (vara ja omandi puutumatuse kaitse) vastu, samuti Euroopa Liidu toimise lepingu (artikkel 49, 54 ja 63 – keelab äriühingute asutamise piiramist ja kapitali vaba liikumist) ja Euroopa põhiõiguste harta (artikkel 6, lõige 2) vastu.
Kuigi seadused lubavad teatud piisava avaliku huvi korral omandi teatud piiramist ka rahva tervist puudutavas sektoris (ELTL artiklid 51,52 ja 65), on need piirangud kaugelt ületanud proportsionaalsuse, otstarbekuse ja tõhususe printsiibi ning lisaks on põhjustamas inimeste õiguste ja vara vastast liiga ulatuslikku riivet.
Ravimiseaduse regulatsiooni muutmine rikub oluliselt ka rahvusvaheliste investeeringute kaitse lepingute tingimusi Eesti, Saksamaa, Rootsi ja Leedu vahel.
Ravimiseaduses ettenähtud muudatustes pole leitud võimalikult õiglast tasakaalu osapoolte huvide vahel ja rakendatud meetmed on olnud ebaproportsionaalsed. Igasugune riigipoolne sekkumine võib olemasoleva ja hästi toimiva süsteemi segi keerata ning see on toimumas ka antud reformi puhul. Sotsiaalministeerium ei teinud ühtegi turu mõjuanalüüsi, mis vastava seaduse jõustamisega kaasneda võiks, kuigi neid korduvalt teha lubas.
Vastuseisu omandipiirangutele ja vertikaalse integratsiooni keelule väljendasid eelnõu menetlemise ajal ka Riigikontroll ja Konkurentsiamet, kes märkisid, et eelnõu on puudulikult koostatud.
Samuti jäi pinnapealseks õiguskantsleri osalus 2018, mida ta ka ise tunnistanud on. Tema seisukohavõtt antud teemal puudutas vaid rakendusaktide puudumise vastavust põhiseadusele. Eelmine õiguskantsler pidas 2014 aastal omandipiiranguid aga küsitavaiks.
Algusest peale oleks pidanud reformi põhirõhk olema uute apteekide asutamisel, mitte sellel, et ärastatakse juba olemasolevad apteegid.
Meie eelnõu loob uusi võimalusi. Eelnõu kolmandaks eesmärgiks on anda apteegipidajatele ja tervishoiuteenuste pakkujatele õigus osta ravimeid otse tootjalt, samuti soovi korral neid ka kas patsientidele ja abivajajatele müüa. Sellega tagataks vaba konkurents, mis parandaks ravimite kättesaadavust ja laiendaks sortimenti. Jätkuvalt napib ööapteeke, neid on kogu Eesti peale vaid kolm. Sellega saaks vähendada ka hulgimüügi monopoli.
Kuigi ravimihangetel on ka oma eripärad mis nii mõnigi kord nõuavad hoopis rohkem koostööd, isegi riikidevahelist koostööd. Seda just kalliste ravimite hankimisel. Teatavate meetmetega ja turuosaliste huvi korral saaks nende teemadega edasi minna.
On igati tervitatav, et Riigikogu sotsiaalkomisjon otsustas oma istungil 17.02 eelnõu suurde saali esimesele lugemisele saata.“