Endine riigipea ja kunagine välisminister Toomas Hendrik Ilves on kritiseerinud Eesti ja teiste väikeriikide välisministreid, väites, et ametisse pannakse parteipoliitilised inimesed, mitte asjatundjad.
Kui vaadata läbi Urmas Paeti, Keit Pentus-Rosimannuse, Sven Mikseri ja teiste endiste välisministrite elulood, siis ega mingit eelpagasit neil selles vallas tõesti polnud. Aga taasiseseisvunud väikeriigil polegi inimesi nii kerge kuskilt võtta, vaid nad peavad poliitikakunsti tasapisi õppima. Urmas Reinsalul on seejuures veel riigitöö pagas üsnagi arvestatav.
Milline pagas aga oli Toomas Hendrik Ilvesel välisministriks astudes? Paar aastat diplomaatilist tööd ja enne seda peamiselt radioaajakirjanik. Kui tal oligi pisut enam diplomaatilist kogemust, siis sellevõrra vähem oli tal väliseestlasena teadmisi kodu-Eesti tahtmistest ja pürgimistest.
Ilves on Eesti jaoks alati olnud nätsu näriv jänki, kelle mentaliteet on sama tõusiklik ja üleolev, mis sarja Õnne 13 Thor-Björn Margnal: “Te olete elanud okupatsiooni all, mida te üldse teate!”
Ilvese aetud välispoliitikast ei saanud ühiskond aru ei tema välisministriks ega presidendiks olles – mees askeldas kusagil Läänes oma vanade emigratsiooniajast tuttavate tegelastega, ajas nendega mingeid asju, oli teatavasti mingites ringkondades populaarne, aga mida ta tegelikult seal tegi, sellest ei saanud suur osa kodueestlastest kunagi aru. Nendele jäi Toomas Hendrik Ilvesest meelde vaid uus sõna kõnekeeles – “ärmatamine”.
Ilves sai välisministriks seetõttu, et tal teati mingid sidemed olevat, kuid teatavasti ta pigem kritiseeris ja õpetas ülbelt kodu-Eestit, rikkudes sellega riigi mainet. Eestit esindasid ehk tema frakk, triiksärk ja kikilips, kuid mitte ülbusest pungil aju juuste all. Pärast seda, kui Ilves Eesti poliitikast kinga sai, on ta pühendunud riigi maine hävitamisele välismaal.
Kahjuks peab Ilvese renomeest mitteteadlik välisdiplomaatia teda endiselt Eesti esindusnäoks, teadmata, et kodueestlastele on ta lihtsalt ärmataja.