Andres Raid: Kõne ei ole kirjand!

Ajakirjanduses on viimasel avaldatud üsna toredaid ja südamlikke tekste noortelt ja seda mitte juhuslikult. Avaldatud on enam silma hakanud kirjutisi, mis on ilmunud seoses president Kaljulaidi konkursiga. Ja nüüd lähevadki asjad sassi.

Tegemist on “…Kersti Kaljulaidi kõnevõistluse „Kirjuta Eestile“ žürii poolt äramärkimist leidnud kirjutistega. Selle aasta teemaks on “Eesti kliimamuutuste keskmes”. Kui on Kaljulaidi konkurss (mitte Kaljulaidi-nimeline, Kaljulaidi poolt väljakuulutatud, väljamõeldud etc.), siis peaks sellest osa võtma Kaljulaid ja arusaamatu oleks, mida teevad seal kõik teised.

Ühes töös „Minu Eesti kliimamuutuste keskel“ kirjutab autor juba Eestist mitte kliimamuutuste KESKMES, vaid KESKEL ja need on juba kaks iseasja – noorel on ilmselt tuline õigus, et ega me ikka nende muutuste niiväga keskmes ei olegi ja üldisemaltki meist kui maailma nabast rääkimine on ehk pisut ennatlik.

Olgu ülaltooduga kuidas on, kuid üks kontseptuaalne sasipundar on selles asjas palju hullem. Kas tõesti puudub presidendil või kellelgi tema kantseleist arusaam selle kohta, mis asi on KÕNE (tegemist ju KÕNEvõistlusega)?! See tehti kunagi TRÜ-s selgeks kõigepealt ja kursuse päris alguses viisil, et see ka mällu jäi. Kõne on SUULINE esitus, kirjalik tekst on paraku hoopis midagi muud. Kirjaliku teksti (on see siis essee, lihtsalt kirjand vms) võid kellelegi ju saata, kõne pead paraku ette kandma. Hiljem võid kellelegi saata juba ettekantud kõne teksti või selle mingid teesid ja see on ka kõik. Suulisel ettekandel on toon, miimika, pausid, rõhud, tempo ja veel palju asju, mille üleslugemine läheks pikale ja oleks ka antud juhul pisut tüütu.

Tõsi ta ju on – meil kõnesid selle klassikalises tähenduses eriti ei peetagi – ikka kantakse lihtsalt ette kellegi poolt juba valmiskirjutatud teksti. Tegelikult on sellise teksti varustamine hiljem avalikkusele trükisõnas serveerituna kirjega näiteks „. … aastapäevakõne“ sulaselge valetamine. Õige (aus) oleks öelda nagu laulu puhul, et sõnad Jüri, ette kannab Jaanika. See, et see praktika on üldlevinud, ei anna põhjust valet veel õigeks nimetada – kujutlege vaid, kui keelatakse ära võõraste tekstide enda omade pähe esitamine?! Muidugi tuleks siis välja nii mõndagi inimeste tegelike võimete (ka mõtlemise) kohta ja seda ju ei saa ometi lubada.

Kurb on sellegi poolest, et meie esinduskontor sellise ebakompetentsusega silma paistab ja seda häbenemata eksponeerib. Noored kirjutavad samas ju ilusasti ja kutsuvad koduaeda unustades üles tegelema kõige globaalsega, ehkki vanad targad on üles kutsunud ikka kõigepealt iseendast alustama. Tuhande kinga omanik võib ju ikka ja sealjuures siira vaimustusega paljasjalgse kerjuse poole õhata: „Oeh, kui hea ja tervislik on vahel paljajalu jalutada!“.

Aga lõppude lõpuks – mis seal ikka vahet on – Anubis või Canabis, Hippokrates või hippopotamus…

Andres Raid
ajakirjanik