12.03.2020
Kontroll Itaalia-Austria piiril.
Noor itaallanna, Trieste Ülikooli õppejõud Paola Gentile oli nõus vastama küsimustele Itaalias valitseva olukorra kohta. Intervjuu on tehtud 11. märtsil, seega enne seda, kui Itaalias langetati otsus sulgeda ka kõik kauplused.
Kuidas tajud sina isiklikult itaallaste meeleolu? Kas sulle tundub, et inimesed on paanikas? Või reageeritakse üle (ka inimesed väljaspool Itaaliat)?
Muutus viirusesse suhtumises toimus väga kiiresti – paari päevaga sai umbusust ja skeptitsismist põhimõtteliselt massipsühhoos. Veebruari alguses olid saabuvad uudised väga vastukäivad. Mõned viroloogid võrdlesid koroonaviirust tavalise gripiga, teised aga väitsid, et muretsemiseks on tõsine põhjus ja et see viirus toob endaga suuri probleeme. Siis hakkas nakatunud inimeste arv kiiresti kasvama ja intensiivravi ning haiglakohtade puudus Itaalia rikkaimas piirkonnas, Põhja-Itaalias (Lombardias ja Venetos) tekitas tõsist pahameelt. Valitsus pani kõigepealt karantiini üksikud piirkonnad, seejärel Lombardia ja Veneto ja nüüd siis on karantiinis kogu Itaalia. Kuid ei, ma ei leia, et tegemist oleks ülereageerimisega.
Arstide ja haiglatöötajate ütlused on tõeliselt nukraks tegevad, sest intensiivraviosakondades ei ole piisavalt kohti ja nii on nad pidanud mõnikord lausa valima, keda ravida ja keda jätta saatuse hooleks. On tõsi, et suremus on suurem eakate hulgas, kuid viimaste päevade jooksul on surnud ka mitmeid noori, alla 40-aastaseid inimesi. Mäletan väga hästi, kuidas lapsena põdesin kopsupõletikku. Tegemist oli bakteriaalse kopsupõletikuga, kuid tänu antibiootikumidele paranesin nädalaga. Koroonaviirus tekitab samuti kopsupõletikku, mis on väga sügaval kopsudes ja haigus võib kesta kaks kuni kolm nädalat. Seega, kui tuhanded patsiendid vajavad kaks kuni kolm nädalat intensiivravi, siis kukub kogu meie tervishoiusüsteem lihtsalt kokku.
Kuidas sulle tundub, kas võimud on reageerinud piisavalt efektiivselt? Või on mõned meetmed siiski liigsed?
Keegi ei olnud sellise viiruse tulekuks valmis, keegi ei teadnud, mida teha. Valitsus sulges koolid ja ülikoolid esialgu ainult nädalaks, seejärel kaheks nädalaks. Nüüd on aga koolid ja ülikoolid suletud kuni 3. aprillini. Ettevõtted, kontorid, poed, baarid on suletud. Kehtestatud on liikumiskeeld pärast kella kuut õhtul. Ma leian, et valitsus tegi riiki karantiini pannes õigesti, sest see on ainus viis viiruse peatamiseks.
Aga kas inimesed ikkagi järgivad kehtestatud rangeid reegleid? Itaallaste jaoks ei ole ilmselt sugugi lihtne hoida distantsi, üksteist mitte puudutada?
Jah, nii see tõepoolest on, meil on raske hoida distantsi, üksteist mitte puudutada, suudelda. Kuid kõige raskem on mitte käia väljas jalutamas. Päike paistab, ilm on ilus, ideaalne väikeseks jalutuskäiguks linnas ja aperitiivi nautimiseks. Kahjuks on siiski ka palju neid, kes keelduvad reeglitega kaasa minemast, eriti noorte hulgas. Möödunud laupäeval oli Triestes väga palju inimesi õhtul hilja linna peal, sama Milanos.
Arvan, et just sel põhjusel otsustaski valitsus kogu riigi lukku panna. Televisiooni jaoks on koostatud mitmeid teavituskampaaniaid, millega püütakse inimesi kodus hoida. Mõjukad ja tuntud inimesed saadavad sarnase sisuga sõnumeid sotsiaalmeedias. Möödunud pühapäeval loodi Twitteris hashtag #iorestoacasa (ma püsin kodus) ja see on muutunud väga populaarseks.
Sina oled pärit Lõuna-Itaaliast Apuuliast, kus elavad ka su vanemad, kuid sa töötad Põhja-Itaalias, Triestes. Kas oled märganud erinevust nende kahe piirkonna inimeste suhtumises, arvestades seda, et viirus on (praegu) peamiselt levinud põhja pool?
Vahe tegemine on oluline. Ka Põhja-Itaalia ei ole tervenisti viiruse mõju all. Friuli-Venezia-Giulia regioonis, kus asub ka Trieste, on nakatunuid esialgu „ainult“ 116 (11. märtsi seisuga). Tegemist on piirialaga, mis ei ole nii tihedalt asustatud kui Lombardia ja Veneto. Lõunas on praegu vähem nakatunuid, aga inimesed on väga mures, sest Lõuna-Itaalia haiglad on palju halvemini varustatud. Nakatunute arvu kiire tõus lõunas oleks katastroof. Paljud inimesed ei saaks abi. Kannatada saaks taas ka Lõuna-Itaalia maine, sest eriti just Apuulia on viimastel aastatel näinud kurja vaeva vabanemaks nn kriminaalse lõuna kuvandist ja turism on kõvasti kasvanud. Minu jaoks oli äärmiselt kurb näha tühjade kesklinna poodide ees nutvat Bari linnapead.
Kuidas kirjeldaksid sina kui teadustöö tegija ja kriitilise mõtlemisega inimene meedia rolli praeguses olukorras? Kas sulle tundub, et meedia Itaalias, aga ka hollandi- ja ingliskeelne meedia, on olukoda kajastanud objektiivselt ja tõepäraselt?
Praeguseks on teada, et viiruse tõi Euroopasse üks sakslane, kes reisis – ilmselt töö tõttu Milano lähedal asuvasse Lodisse, kust sai alguse esimene viirusepuhang Itaalias. Sellest hoolimata on meedias (eriti USA meedias) püütud jätta muljet, nagu oleksid just itaallased uue katku levitajateks Euroopas.
See on kahjustanud tugevalt Itaalia mainet, kuid õnneks on meie spetsialistid tegutsenud kiiresti ja jõudnud jälile nakkuse Euroopasse saabumise tagamaadele. Enne, kui Itaalias valitses veel peamiselt skeptiline meeleolu, arvasid paljud, et seesugune meedia tegevus kahjustab riigi majandust ja et me ei ole maailma Itaalias toimuvast piisavalt teavitanud.
Nüüd, mil tõendeid enam ei eitata, on meil Itaalias jäänud mulje, et mitmed riigid on alahinnanud ja alahindavad endiselt viirust, uudised selle kohta on üsna kõrvalised. Võimalik, et püütakse vältida riigi majanduse kahjustamist, võib-olla ka seetõttu, et tehakse vähem teste kui Itaalias. Meil on raske uskuda, et linnades nagu London, Berliin või Pariis on vähem nakatunuid kui Milanos. Neid andmeid võib-olla ei avaldatagi. Mu vend elab Saksamaal ja ütleb, et elab seal täiesti tavalist elu ja et vaid üksikud töökaaslased on otsustanud jääda kodukontorisse. Prantsusmaa ja Saksamaa on nüüd küll juba veidi rohkem mures, aga kui nad ei tegutse kiiresti, ootab neid ilmselt ees Itaaliaga sarnane olukord.
Milline on sinu isiklik suhtumine olukorda, näiteks, mismoodi on sinu igapäevane elukorraldus muutunud? Ja mis sa arvad, millised on edasised arengud?
Praegu elan ma enda jaoks väga ebatavalist elu: püsin kodus, ma ei käi trennis, ma töötan kodust, ma ei reisi, ma ei saa kokku sõprade ega töökaaslastega. Ma ei käi poes. Ainus kontakt välismaailmaga (ka mu tudengitega) on Skype’i kaudu ja vahel on mul tunne, nagu oleksin vang omaenese kodus. See on aeglane elu. Kuid olen valmis ohverdusteks, kui sellest on kasu ja see säästab elusid, kaasaarvatud mu enda elu.
Kui kõik inimesed austavad reegleid, siis saame ehk naasta oma tavapärase elu juurde lihavõtete ajaks. Vähemalt ma loodan seda. Kogu Itaalias on tekkinud suur ühtehoidmise tunne, me kõik võitleme nähtamatu vaenlasega. Näiteks täna (11. märtsil) tuli just suurepärane uudis: pärast 18 päeva kestnud karantiini ei olnud Milano lähedal asuvas Codognos enam ühtegi nakatunut. Seega, ma olen optimistlik ja veendunud, et me saame hakkama.
Suur tänu, et leidsid vastamiseks aega ja soovin sulle ning kogu Itaaliale kõike head!
Intervjueeris Tiin van Doorslaer