Kes hädasoleva ajakirjanduse hända ikka kergitab, kui mitte nemad ise

Paljude meediaväljaannete netikülgedel on nähtavad lood sellest, kuid tublid ja vaprad nad kriisitingimustes on – unustatud on tagasihoidlikkus ja tõdemus, et positiivse hinnangu peaks ikka andma teised, mitte kiidetav ise.

Ka Uute Uudiste meediainimesed on sel nädalal tööd kodust teinud. Seejuures on hästi märgatav see, millise negatiivse koorma valab inimestele selga massimeedia.

Kui kontoritöö ajal puutub toimetus kokku EKRE ministrite ja fraktsiooni liikmetega, siis ollakse poliitilises elus sees, nähakse, kuidas meie inimesed hingega tööd teevad ja toimuva pärast muretsevad. Kodukontorist seda nii hästi ei näe, küll aga voolab arvutist ja telepildist tuppa kogu see pahatahtlikkus valitsuse vastu, mida peavoolumeedia levitab – pole enam tasakaalustavat ja jõudu andvat kokkupuudet koalitsiooni inimestega.

Alles väitis üks psühholoog, et koduseinte vahele suletud inimesed vajavad nüüd tavapärasest rohkem vaimset tuge, sealhulgas ka ajakirjandusest. Viimane aga pole kuidagi selle ülesande kõrgusel – edastatavad uudised pigem vihastavad ja masendavad kui rõõmustavad ja rahustavad. Ajakirjandus pole rahulike aegadega võrreldes vähimalgi määral muutunud.

Asi polegi mitte uudiste sisus, vaid selles, kuidas neid serveeritakse – alles on kogu kõmujanu, pahatahtlikkus, kallutatus, ärapanemissoov. Jutt käib meediaväljaannetest, mis nimetavad ennast sõltumatuteks ja erapooletuteks, kuid kelle tegevusest see välja ei paista.

Kõige rohkem on seda näha lugude kaudu, kus valitsust, kes on sarnaselt kogu Eestiga esmakordselt eriolukorras ega oma nii hullude asjadega kogemust, materdatakse täie mõnuga kuni selleni, et opositsioon süüdistab teda peaaegu et riigipöördekatses.

Seejuures torkab silma, et seesama ajakirjandus oli esimene, kes nõudis enda täiendavat rahastamist, seda ka erameedia, kes soovib maksusoodustusi. Hakake kõigepealt tõelist ajakirjandust tegema ja andke lugejatele tõeseid uudiseid, alles siis küsige raha.

Inimeste vaimne tervis on lähikuudel kõva löögi all, kuid ajakirjandus paraku jätkab vaimsuse peal trampimist. Ehk õpiks ka meedia kriisist tõeliseks ajakirjanduseks olemist?