Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Arusaamatutest valedest: kas juhtpersoonidel on kohustus valetada?

-
22.03.2020
Viirus.
© UU

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali tuletab meelde, et varem välja öeldud sõnum riigi valmisolekust koroonaviiruseks on hajutanud usu, et selleks ka tegelikult valmis ollakse.

„Kas riikide juhtpersoonidel on kohustus valetada?Või saavad riikide juhtpersoonideks ainult isikud, kellel on loomupäraselt patoloogiline kalduvus valetada? Miks eriti kriitilistes olukordades süüdimatult ja teadlikult oma rahvale valetatakse?

Hüva, totaalse paanika ärahoidmiseks on ehk vahel õigustatud teatavate nüansside ja faktide mitteavalikustamine või olukorra näitamine reaalsest ilusamana. Aga kui rahvale kommunikeeritakse valet, mis kohe või loetud päevade jooksul igal juhul välja tuleb, siis on tulemus vastupidine – rahvas hakkab kahtlustama igat infot ning uskuma, et talle jälle valetatakse. Siit on aga paanikani vaid väike samm.

Kui vastutav minister veebruari lõpus avalikult kinnitas, et riik on viiruse saabumiseks valmis – mida see siis tähendas? Kas tal puudus adekvaatne info ja lahmis niisama? Või oli info olemas ja ta lihtsalt valetas? Kumbki variant ei ole mingilgi moel aktsepteeritav. Oli ju selge, et reaalne olukord selgub kohe-kohe. Ja selguski – riik EI OLNUD valmis! Mis sel juhul oli valetamise põhjus? Või eesmärk?

Mistahes vale mistahes eluvaldkonnas on õigustatud (kuigi mitte eetiline) ainult sellisel juhul, kui see ei tule välja. Täiesti arusaamatu on valetamine, kui valetaja ka ise teab, et tõde niikuinii üsna pea selgub. Sellisel valel ei saa ju olla mitte mingit eesmärki, sest mistahes eesmärk ei saa realiseeruda.

Mida andis vale riigi valmisoleku kohta? Rahvas oli paar päeva rahulik ja siis saadi aru, et riigi valmisolek oli bluff ning puhkenud paanika oli kordades suurem, kuna tõusetus loomulik küsimus „mida meile veel valetatud on?“.

Juba Tšernobõli aegadest on minu teadlikus mälus olukordi, kus kriitilisele olukorrale reageerib riigi juhtkond varjamisega, läbinähtava hämamisega, arusaadavate ja kohe paljastuvate valedega. Miks see nii on? Miks ei ole võimalik rahvale rääkida olukorrast nii, nagu see on?

Mida hullu oleks juhtunud, kui Kiik oleks juba veebruaris teinud üleskutse otsida pööningutelt välja vanad puskarimasinad ja hakata kanget alkoholi ajama, kuna desinfitseerimisvahendid saavad riigis kohe otsa?

Või kui ta oleks avalikult välja öelnud, et näomaskid ja muu on kohe-kohe lõppemas ning kõik, kellel mingeid sidemeid või võimalusi, võiksid selles suunas pead tööle panna?

Mida halba oleks saanud juhtuda, kui meile oleks tõtt öeldud? Ja millise loogika järgi võin ma seniste valede valguses uskuda kinnitusi, et toit ei saa otsa?“