23.03.2020
Lasteaiad on küll suletud ja naistel nii tööl kui laste kasvatamisel raskem, kuid sama toimub ka meeste töökohtadel, näiteks ehituses. Pilt on illustratiivne.
Ka kriisiolukorras jätkuvad ideoloogilised mängud, mida tõestab võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta.
Naiste palgalõhe meestega võrreldes on väga oluline teema, kuid kui see muudetakse poliitiliseks ja ideoloogiliseks võitluseks koos sugude vastandamisega, ei võida sellest keegi. Aga praegu see just nii toimubki.
“Praeguses kriisis tekib või on juba tekkinud suur hulk naisi, kes kaotavad oma sissetuleku või ei tööta enam täisajaga,” ütleb Pakosta. See on tõsi, kuid sama juhtub ka meestega, ning naiste kaotust eraldi rõhutada pole õige, seda enam, et Pakosta suust kõlab see jutt just nimelt vastandavalt.
Erilise tähelepanu alla tuleks võtta küll näiteks lastega üksikemad, kuid seda ei saa ega tohi teha soolise võrdõiguslikkuse lipu all.
“Näiteks ei tarvitse väikeste lastega naisel või puudega inimesel olla uue töö otsimisel samasugust paindlikkust kui lastetul, hea tervisega mehel” – see on otsene vastandamine. Sama hästi võib ju vastandada näiteks ratastoolis meest ja firmajuhist karjäärinaist.
“Sooteadlikkus ehk naiste ja meeste eriomaste vajadustega arvestamine on üks abivahendeid kriisimeetmete täpsemal sihtimisel ning majanduskriisist võimalikult kiirel väljumisel,” ütles Pakosta. Ehk jätaks sellised mõisted nagu sooteadlikkus hetkel välja – kriisiaegadel pole vaja mitte ajupesu, vaid reaalset abi.
Pakosta ideologiseeritust näitab ka lause BNS-i uudises: „Esmapilgul on Eesti koolide praeguse distantsõppe ja lasteaedade osalise suletuse tõttu töökoormus suurenenud eeskätt emadel, kellel on ka töökoha säilides muutunud töö- ja pereelu ühitamine senisest keerulisemaks.”
Võrdsusvolinik ei näi ideoloogiakaevikust märkavat, et raske on praegu kõigil ja niiöelda igas asendis. Praegu on meestele ja naistele vaja vastastikust tuge, mitte vastandamist. Abivajajate nimekirju esmatähtsuse järgi on kahtlemata vaja, kuid need peavad lähtuma just toimetuleku võimekusest, mitte aga soolisest või mõnest muust ideoloogilise maitsega põhjusest.
Pakosta jutu aluseks on InWeGe teadusprojekt, mida rahastatakse EL-i õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmist, ning projektis osalevad võrdsete võimaluste voliniku kantselei, Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool. Sellega on kõik öeldud.
23. märtsil, soolise palgalõhe vähendamise eest võitlemise päeval tuleb öelda, et naised peavad meestega võrreldes saama õiglase palga, kuid kogu see küsimus ei tohi muutuda ideoloogiliseks meeste ja naiste vastandamiseks. Pakosta käe all see paraku nii toimubki.
Soolise palgalõhega peaksid tegelema spetsialistid, kes lähtuvad oma töös reaalsetest palgalõhe põhjustest, mitte aga ideoloogiatöötajad, kelle eesmärgiks on võitlusi ja vastasseise õhutada.
Lõppu sobib üks sotsiaalmeediakommentaar eakalt inimeselt: “Kui mind ei võeta kauplusesse kaubakaste tõstma seepärast, et olen vana ja noorem teeb minu asemel rohkem ära, siis on see küll mulle valus, aga samas on tööandja otsus arusaadav. Mida ma asjast ka ei arvaks, pole mulle Liisa Pakosta abi küll vaja, sest tegemist on majanduse reeglite, mitte “diskrimineerimisega” vanuse tõttu.”