23.03.2020
Kui nädal tagasi kutsus Kersti Kaljulaid inimesi aknale paariks minutiks mobiiltelefoniga vehkima, siis arvasid paljud, et see on libauudis või mingi ebaõnnestunud nali. Tegelikult juhtus see ilmsi ning terava kriitika alla sattunud aktsioonist võtsid osa väga vähesed.
Paljude jaoks oli selline üleskutse lausa kohatu, sest eestlastel on kombeks akendele panna küll küünlaid, et väljendada oma sügavamaid tundeid esivanemate vastu või mälestada lahkunud hingi. Samuti on levinud komme tuledega märku anda siis, kui sa oled neis ruumides hädas.
Nüüd aga kutsub Kaljulaid telefoniga vehkima hoolivuse märgiks lausa igal esmaspäeval, ehkki see algatus on kriitika alla sattunud isegi nende seas, kes seni on Kaljulaidile üldiselt poolehoidu üles näidanud.
Sellest üleskutsest on tehtud juba küllalt nalja, isegi arstid ja need eesliinil pingutavad inimesed, kelle toetuseks Kaljulaid seda vilgutamist korraldab, on mõtet laitnud, aga see ei näi meie esileedit huvitavat, ta paneb tuimajärjekindlusega edasi, nagu teeks seda meelega, irvitades rahvale näkku.
Kuidas ta ise oma hoolivust välja on näidanud? Kas sellega, et pani teistkordselt veto Riigikogus kaks korda vastu võetud pensionireformile ja saatis selle kohtusse? Seda ajal, mil inimestel terendab ees raske tulevik ja paljudel oli neist eluline lootus midagigi juurde saada.
Selle asemel, et kutsuda traagilisel ajal inimesi sellistele lapsikustele, võiks ta sisendada oma rahvale julgust, aga isegi ta avaldus tuli jupp aega oodatust hiljem moka otsast. Enamasti kiidab ta end sotsiaalmeedias sellega, kuidas ta on ühele või teisele riigipeale helistanud.
Parafraseerides Kaljulaidi ennast: „Millega sa tegeled, armas president?“
Lihtsalt häbi on näha, kuidas Kadriorg justkui irvitab kõikide üle oma rumalate üleskutsetega isegi pärast seda, kui esimene kord aia taha läks, ka siis ei adunud riigipea, et seda jama ei ole mõtet korrata.
