24.03.2020
Karl Laane raamat.
Praegusel karantiinide ajastul on hea vaba aega ära kasutada lugemiseks ja pedagoogikateadlane Peep Leppik teeb selleks oma soovitused.
„Kuulsin Karl Laane (1907 – 1986) nime esmakordselt vististi üle 40 aasta tagasi, kui tuntud Valga koolimees Alleks Vallner temast rääkis. Alleks oli Karl Laane eakaaslane ja ilmselt temaga kohtunud juba Võru õpetajate seminaris. See koolitüüp oli iseseisvunud Eestis erilise tähtsusega – esiteks hakati seminarides valmistama ette õpetajaid toonastele algkoolidele ja seal oli õppimine tasuta.
Nii koguneski erinevatesse seminaridesse vaesema rahva vaimueliit. Vähemalt 4-5 Võru seminari lõpetanuga, keda omal ajal tundma õppisin, oli huvitavam juttu ajada, kui mõne tänase ülikooli professoriga – intellektuaalid… Aga see sai ka seminaridele endile saatuslikuks ja 1930-ndate algul hakati neid sulgema, sest said süüdistuse lausa vasakpoolsuse levitamises. Selle lükkas ümber isegi Tartu seminari direktor Juhan Tork (1889-1980). Tegelik põhjus oli vaimsuses endas, sest mõtlevad inimesed on läbi aegade poliitikutele-ametnikele tüliks olnud.
Karl Laane elusaatus ongi selle tunnistuseks. Õpetajatöö kõrval Võrumaal lõi ta kaasa Eesti Haridusliidu (1923-1940) tegevuses rahva silmaringi avardamisel. 1944 mobiliseeriti Karl Laane saksa sõjaväkke ja sealt algabki tema Kolgata-tee. Oma päevikutes kirjeldab Karl Laane selle algust. Päevikud ilmusid äsja pisut rahvusromantilise pealkirja all „Vanemuise unustatud laulud“, – välja antud Karl Laane pojapoja Ahto Laane poolt selle aasta algul – 665 lk teksti piltidega. Kuid seda kõike tuleks juba ise lugeda. Muide, hiljem sai Laanest tuntud kodu-uurija.
Päevikud annavad edasi sündmusi 7. juulist 1944 kuni 10. veebruarini 1947. Olles inglise tsooni sõjavangide laagris, asub Laane korraldama põgenenud eestlaste laste koolitamist ja kultuurielu. Kuid 8. oktoobril 1947 ilmus ajalehes „Stocholms-Tidingen Eestlastele“ teade – „Saksamaal Melle laagris kadus salapäraselt kohaliku Eesti Komitee esimees Karl Laane, kes oli ühtlasi laagri gümnaasiumi direktoriks. Ühes Laanega kadus jäljetult ka gümnaasiumi õppejõud Leonhard Põder [samuti Võru seminari lõpetanu – P.L.] …“
Päevikust selgub, et kodu- ja isamaa kutse olid kõigest muust tugevamad, mis tuntav isegi Karl Laane joonistustest ja arvukatest luuletustest selles monumentaalses teoses.
…Nii pudeneb koost kord me pere.
Ent rahvas kui tüvi jääb kestma …
Kui kaotused, valud ja leinad
on läinud – jääb tüvesse ring
me töödest ja südame verest …
Lisagem, et pojapoeg loodab raamatu müügist saadud tulu anda sealsetes laagrites olnud kaasmaalaste mälestuse jäädvustamiseks. Kui on ostjaid!“