Eestis on demokraatia ja sõnavabadus olemas – seda näeb erinevatest meediakajastustest 

Pärast EKRE osalusega valitsuse võimuletulekut on vasakliberaalne opositsioon karjunud demokraatia ja sõnavabaduse kadumisest, seda muidugi Reformierakonna valitsuse aegadega võrreldes. Kuidas on asi tegelikult?

Praegu saavad Eestis sõna kõik, kuigi peavoolumeedial on omad lemmikud. Et see väga silma paistaks, jõuavad lugejani needki arvamusvaldused, mis tegelikult liberaalidele ei meeldi. Aga kuna sel juhul koliksid need koos lugejatega lõplikult alternatiivmeediasse, siis saavad “dissidendid” sõna isegi vasakpoolses EPL-is.

Kujutagem ette, et meil oleks president Kaljulaidi kõrval Kaja Kallase valitsus koos nendele siiani truu peavoolumeediaga – millised oleks siis kajastused?

Tõenäoliselt edastaks kogu ajakirjandus riikliku süsteemi toel Marko Mihkelsoni ja Urmas Paeti liini, mille kohaselt on NATO vihmavari sajaprotsendiliselt kindel, Euroopa Liit võtab koroonaviiruse mõjud sajaprotsendiliselt enda kanda, Ida-Euroopa on häbenemisväärt pommiauk ja Lääne-Euroopa tõeline paradiis.

Praegu aga kirjutab Lauri Vahtre sellest, kuidas Urmas Paet mõnitab “alaväärtuslikku” Lätit, koos Kaarel Tarandiga kujutatakse Visegradi maid mütoloogilise koletisena, kellega lapsi hirmutada, idaeurooplasest on kujundatud põlastusväärne, räpane, mahajäänud ja juhm olevus – samas aga tähendaks samasugune kirjeldus mõne Aafrika riigi suhtes poliitilist enesetappu.

Kui kuulata Paeti ja Mihkelsoni, ei peaks me praegu Lääne suunalt millegi pärast muretsema, kõik toimib. Õnneks paljastas Mart Helme siiski seda, et sakslaste sõjaline võimekus on alla igasuguse arvestuse ja nüüd me teame, et Bundeswehr tegutseb peamiselt sõjatehnika remonditöökodades ja dokkides. Paljud väljaanded kirjutavad juba sellest, kuidas Euroopa Liit on jõuetu ja otsustamisvõimetu, solidaarsusest pole kaitsevahendeid rabades jälgegi ja rikkamad vanad liikmesmaad ei taha üldse vaesemaid hädasolijaid aidata.

Eelnimetatud Lauri Vahtre sai mõne aja eest liberaalidelt sugeda selle eest, et julges inimkonda põlgavatel kliimavõitlejatel alustada selle “hallituse” kõrvaldamist iseendast. Nüüd aga kirjutab TÜ Orientalistikakeskuse vanemteadur ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja Peeter Espak, et Peeter Rebase, Hasso Krulli, Valdo Randpere, Jürgen Ligi ja Rein Langi vahendatud esoteeriliste juttude asemel viirusest kui inimkonnale langenud kättemaksust Maa lagastamise eest, võiks inimesed kuulata arsti.

Tõepoolest, nagu ütleb Peeter Espak, levivad vasakliberaalide suust ja massimeedia vahendusel kultuuriteadlaste antikapitalistlikud mõtisklused viiruse olemuse üle, kes olevat looduse krooni üle võtnud ja pidavat tahtma inimkonnale öelda, et teil on veel aega aru pähe võtta. Ka eriolukord ei tulenevat sugugi sellest, et korraga nüüd väärtustatakse elu, vaid selle taga luuravat hoopiski erakorralisuse iha.

Liberaalid ja vasakpoolsed (sealhulgas) räägivad inimkonnast nii, nagu ei kuulukski nad ise sellesse, vaid oleks tarbimise kohalt musterkodanikud, kelle üle võib loodus uhke olla. Kuigi Peeter Rebase seisukohad on inimkonna osas lausa fašistlikud, on tema vähemalt oma voodisuunitluse kaudu ehk kuivanud oksana elupuul andnud oma panuse rahvastiku väljasuremiseks. Teised kõik aga võiksid alustada sellest, et märgiks ära, kui eesotsas tahaksid nad inimkonna kadumisel ise olla.

Oleks mõeldamatult hukatuslik, kui Eesti meedia oleks algusest peale kõmanud vaid sellest, kui oluline on kliimavõitluse nimel paljas ja näljas olla, ning praegu kirjutataks ainult sellest, et viiruse vastu võideldes ei tohtivat riivata ei inim- ega põhiseaduslikke õigusi ega liberaalse demokraatia põhimõtteid, vaid piirangud olevat saatanast. Õnneks kõlab mõistuse hääl üha tugevamini.

Kui jälgida suhtumist kliimaküsimusse, viiruse vastassesse võitlusesse ja EL-i võimekusse, siis esindab just opositsioon mingit agendat, kus esikohal on ideoloogilised loosungid, mitte aga reaalsusest ja võimalustest tingitud tegevus. Seetõttu ongi hea, et kriisi ajal on võimul tegutsev valitsus, mitte reformierakondlik-sotsialistlik sõnaseadjate kamp, ja et ajakirjandus ilmub neidki lugusid, mis Greta Thunbergi, viiruse kasulikku mõju ja EL-i taevalikkust ei kiida.