Uute Uudiste kaasautor Paul Oja kirjutab sellest, kuidas üks Soome õppejõud oskab Ungarist kirjutades demokraatlikud nähtused, nagu parlamendienamus ja valijate tahe, antidemokraatlikuks kirjutada.
“Savo maakonna elanikel, kelle mõttelaadil ja kõnepruugil on Soomes umbes samasugune koht nagu hiidlaste huumoril Eestis, on ütlemine: „Kui savolane räägib, siis vastutus arusaamise eest langeb tervenisti kuulajale“.
Praegusel tõejärgsel ajastul on nett ja meedia tungil täis kõige vastakamaid seisukohti. Tervenisti lugeja/kuulaja vastutada jääb, mida ta uskuda otsustab ja millise ettekujutuse maailmas toimuvast endale hangib.
Mõistlik on muidugi uskuda juttu, mis mingit nähtust sidusa ja loogilise tervikuna esitab. Tekstist, kus lahtised otsad argumentide sasipuntrast igasse suunda välja turritavad, vaevalt adekvaatset pilti asjadest saab.
Ungari eriolukorrast on kirjutatud ja räägitud palju, nii meil kui ka mujal, ja vist küll iga võimaliku kandi pealt.* Siiski suutis mind kõvasti hämmastada Turku ülikooli riigiõpetuse õppejõu, ajakirja Kosmopolis peatoimetaja ning kaua Ungaris elanud ja olukorda uurinud Heino Nyyssöneni üllitis, mis ilmus Suomen Kuvalehti 3. aprilli numbris. Tutvugem.
Kirjutise pealkiri on: „Ungaris näib juba valitsevat diktatuur“ (Unkari näyttää jo diktatuurilta).
Kirjatükk algab kurtmisega stiilis vaata ometi, mis teevad. „Valitsus on peaminister Viktor Orbànile välja ajanud õiguse valitseda oma määrustega tähtajatult. Valitsus korraldas põhiseaduse muutmise oma kahe kolmandiku häälteenamusega pärast seda, kui ta opositsioonilt toetust ei saanud.“
Riigiõpetuse õppejõud võiks ometi teada, et demokraatliku riigi parlament võtab otsuseid vastu just häälteenamusega. Kui valitsusparteil on parlamendis enamus, siis pole vaja mingeid valitsuse intriige, et otsust vastu võtta. Ja opositsiooni toetus ei ole hoopiski kohustuslik.
„Poliitika tipnes lapseliku vaidlusega selle üle, kas valitsuse volitused on tähtajatud või kaotavad need pärast kriisi kehtivuse. Valitsus ei olnud tähtajaliste volitustega nõus ja laskis kõik muudatusettepanekud maha hääletada.“ Ettepanekud, mida parlamendi enamus ei toeta, hääletatakse maha ilma igasuguse valitsusepoolse suunamiseta.
„Orbàn on poliitikas jõhker koolikiusaja […] Koostöö asemel valis ta rünnaku ja tõusis jälle maailma kvaliteetajakirjanduse pealkirjadesse.“ Kes räägib kvaliteetajakirjandusest, kes sallivusvihkajalikust sopameediast. Lapsel võib olla mitu nime ka siis, kui laps ise väga hea ei olegi.
„Ungari on siiski Euroopa Liidu liige ja autoritaarsemasse süsteemi on libisetud vähehaaval. See on toimunud hääletajate tahtel ja seetõttu, et EL on olnud hambutu. […] Orbàn on juba praegu suveräänne valitseja ja parlament tema kummitempel.“ Kirjutaja ei eitagi, et Ungari ühiskonda juhitakse hääletajate tahtel. Kuidas ja kelle vastu Euroliit auväärt uurija meelest hambaid peaks näitama? Kas nii, nagu Nõukogude Liit oma tankidega 1956. aastal?
Kirjutis lõpeb nendinguga: „Ungari rahvas vajab tuge, mitte selle valitsus“. Rahvas, kelle rõhuva enamuse tugi on valitsuse taga, vajab tuge sellesama valitsuse vastu? Pime sallivusviha on lõpuks kirjutaja mõttelõnga sootuks sassi ajanud.
Kas selliseid „teadusetegijaid“ mitte ka meie ülikoolide auditooriumides ei leidu, innukatele üliõpilastele õigeid aateid õpetamas? Just nende suunast kostab kõige kõvemat hädakisa teaduse ebapiisava rahastuse üle. Kui aga küsida, millised hanked konkreetselt kõige enam lisaraha vajavad, jääb kisa üllatavalt vaikseks või lakkab hoopis.
Vasakpoolse ideoloogia edendamisest või LGBT tähejorule uute tähtede lisamisest avalikkuse ees pajatada ei tundu ehk eriti veenev. Sellest aga, et Tartus on tipptasemel turvaline viiruseuuringuteks mõeldud labor, mida rahapuudusel senini pole kasutusele võetud, saame teada hoopis „Pealtnägijast“.
Augeias ei ole ainus, kelle tallid Heraklese mõõtu rookijat igatsevad.
* Kes tahab tutvuda tervikliku ja loogilise ülevaatega Ungari eriolukorra seadusandlikest meetmetest, võib lugeda Ungari EI OLE teel diktatuuri! Loe ülevaadet madjarite maal eriolukorras kehtestatud seadustest