14.04.2020
New Yorki meedikud toimetavad nakatunuid haiglasse.
Ameerika Ühendriigid on koroonaviiruse surmade poolest maailmas esikohal. Eriti hull on olukord New Yorkis. Aga kui palju inimesi on New Yorkis koroonaviirusesse tegelikult surnud? The New York Times kirjutab, et ametlik statistika ei pruugi näidata tõest pilti ja koroonaviiruse ohvrite arv võib olla tegelikkusest palju suurem.
Aprilli esimese viie päeva jooksul suri oma kodus või New Yorki tänavatel 1125 inimest, mis on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes enam kui kaheksa korda rohkem. Paljude surmade põhjuseks oli ilmselt Covid-19, kuid New Yorki osariigi kuberneri Andrew M. Cuomo poolt esitatud statistikas ei arvestatud neid koroonaviiruse surmade hulka. Möödunud nädala neljapäeval ütles Cuomo, et New Yorkis suri 24-tunni jooksul koroonasse 799 inimest, kokku oli selleks hetkeks Covid-19 ohvreid New Yorkis 7067.
Ent epidemioloogide ja meedikute sõnul ei anna need arvud olukorrast selget pilti ja viirusesse surnute arv on tegelikkusest palju suurem.
Cuomo selgituste kohaselt tuginetakse ametliku statistika puhul haiglatest saadud andmetele, s.t, et osariigi tasandilt loetakse ametlikult koroonasse surnute hulka need, kes on eelnevalt testitud positiivselt ja kes surevad haiglas. New Yorki linn arvestab ametliku statistika hulka need inimesed, kes on eelnevalt testitud positiivselt ja kes surevad kas haiglas või kodus.
Seega, varasemalt mitte testitud inimeste surmapõhjuseks ei märgita Covid-19, isegi kui see tegelikult nii on. Juba surnud inimestele enam viirusetesti ei tehta, seega on pea võimatu teha tagantjärgi kindlaks, kui paljud kodus ja tänaval surnud inimestest võisid olla nakatunud. Kuid tohutu vahe eelmise aasta sama perioodiga võrreldes viitab siiski asjaolule, et paljud neist võisid olla viirusesse nakatunud.
Ka New Yorki kümned haiglad loendavad surmasid erinevalt. Näiteks, kui koroonakahtlusega patsient viiakse haiglasse, aga ta sureb enne, kui teda jõutakse testida, siis ei ole selge, milliseks mägitakse tema ametlik surmapõhjus.
Pandeemia olukorras ei ole põhimõtteliselt ühtegi kiiret ja efektiivset meetodit surmapõhjuste täpseks väljaselgitamiseks. Kriisi ajal tavapäraseid protseduure enamasti ei järgita. Arstid ei jõua surmasid piisavalt kiiresti konstanteerida, kohtumeedikud, kes tavaliselt peaksid kahtlase surma puhul asja edasi uurima, ei jõua teha praegu muud, kui koguda ja säilitada laipu, kuni pandeemia vaibumiseni.
Kiirabi ei vii enam haiglasse mittereageerivaid patsiente, kui nende pulssi kohe ei leita. Haiglate morgides kuhjuvad laibad ja külmutusautod on varustatud ajutiste riiulitega surnute jaoks. Väga vähesed meditsiiniasutused, kui üldse, tegelevad veel tagantjärgi surma põhjuse kindlaks tegemisega. Umbes 120 morgitöötajat koos USA sõjaväe sõduritega töötavad ööpäev läbi vahetustes, et koguda linna pealt kokku oma kodudes surnud inimesi, kelle surmapõhjuseks suure tõenäosusega ei märgita koroonaviirust.
On siis üldse lootust saada teada, kui palju inimesi viirusesse tegelikult on surnud? Ükskõik millise katastroofi – lennuõnnetuse, orkaani, terrorirünnaku jm – järel on surnute täpne kokku lugemine tunduvalt lihtsam. Kuid viirus toob endaga kaasa terve hulga väga keerulisi probleeme.
Kriisijuhtimisega tegelev Michael A.L. Balboni sõnul on viiruse puhul sageli tegemist komorbiidsusega, seda eriti eakate puhul. Näiteks võib koroonaviirusega haige surra lõpuks hoopis infarkti. „Mida suurem on surnute arv, seda ebatäpsemaks muutub ka surmapõhjuste kindlaks tegemine,“ ütles Balboni.
Sellise pandeemia puhul nagu praegu, on peaaegu võimatu ette kujutada kogu olukorra tõsidust reaalajas. „Olemas on aimdus sellest, kui suured need arvud on, aga puudub täpne allikas,“ ütles Michigani ülikooli meditsiiniajaloo professor Howard Markel. Alles ulatuslik tagantjärgi uuringud, testimine ja akadeemilised uurimused aitavad anda umbkaudse hinnangu Covid-19-laadsele kriisile.
Allikas: The New York Times