14.04.2020
Propaganda delegeerimine riigilt MTÜ-dele algas Eestis juba Reformierakonna ja sotside valitsemise ajal.
Teisipäeval avaldatud kapo aastaraamatus on momente, mis kirjeldavad üht nähtust, kuid on ülekantavad ka mujale.
Nii toob sihtasutuse Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks juht Varro Vooglaid välja kapo peadirektori Arnold Sinisalu sõnad sellest, kuidas riigipropaganda on üle läinud mittetulundusühingutele – see on aastaraamatus küll räägitud Vene propaganda kontekstis, kuid vaadeldav ka Eesti riigivõimu tegevuse osas.
“Lastes silmad üle KAPO aastaraamatut tutvustava pressikonverentsi kajastusest, jäi silma alltoodud lõik. Huvitav, et ikka ja jälle nähakse teiste riikides juures probleemi, mida kodus ei nähta,” kirjutab Varro Vooglaid sotsiaalmeedias.
Varro Vooglaid nendib, et sisuliselt kirjeldatakse sama mehhanismi, mida sotsiaalministeerium rakendab Eesti LGBT Ühingu, Feministeeriumi ja Eesti Inimõiguste Keskuse helde ja järjepideva riikliku rahastamise kaudu. “10-15 aastat tagasi” läheb väga hästi kokku Reformierakonna ja sotside valitsemisaja algusega.
“Eesmärgiks on just samuti viia riiklik ideoloogiline propaganda nö kolmandasse sektorisse, et mitte kanda ise sellega seonduvat vastutust,” selgitab SAPTK liider. “Ühingutele antakse raha, et need teeksid propagandatöö ära, aga riigivõimul endal on hea käed puhtaks pesta ja öelda, et tegu on lihtsalt riigivõimust sõltumatu kolmanda sektori tegevusega, mille osas riigivõim ettekirjutusi ei tee ja kodanike vabadusse ei sekku. Samal ajal on need samad ühingud mitte ainult rahaliselt, vaid ka isikukoosseisu mõttes tihedalt riigivõimuga seotud.”
Teema jätkuks ka Sinisalu jutt inimõigustest. “Ma ei soovi siin esimesena kedagi kiviga visata, ent asjakohane on meenutada Eesti päritolu õigusteadlast Ilmar Tammelot, kes on arutlenud inimese õiguste ja kohustuste üle: “Mulle ei meeldi inimõiguste ühekülgne rõhutamine. Inimõiguste nõudmine oleks moraalselt palju mõistetavam, kui samas rõhutataks ka inimese põhilisi kohustusi. Poleks vast liig oodata, et oma inimõiguste teostamist kohtu ees nõudes seisad sa seal “puhaste kätega” ning võid kinnitada, et oled täitnud ka oma inimlikud kohustused,” selgitab Sinisalu.
Eestis on väga levinud inimõiguste äramärkimine iseenda poliitilistes huvides, alates sellest, kui president rõhub Põhiseadust aluseks võttes vaid seal välja toodud inimõigustele ja võrdsuspõhimõtetele, kuni opositsiooni katsetele seista inimõigusi appi võttes vastu eriolukorra paratamatutele meetmetele.
Eestis tuleb edaspidi luua reeglid, kus inimõigusi ettekäändeks tuues tuleb rõhutada ka kohustusi, mida sihtgrupil tuleb täita; seadusandlust, kus võivad tekkida riived, ja ohte, mis võivad tekkida, kui riik inimõigusi sõnasõnalt järgib.
Nii on näiteks sõjapõgenikel õigus elule ja turvalisusele, kuid sellele õigusele varjupaiga kaudu reaalset tausta andes tuleb eelnevalt paika panna nende tuleku, siinolemise ja kodumaale naasmise reeglid kuni sihtriigi enda turvalisuseni – kogu Euroopas aga nähakse pagulaste õiguses elule ainult nende vastuvaidlematut vastuvõtmist ilma tagajärgi arvestamata.
Inimõigused on saanud vasakliberaalide relvaks, millega õigustatakse oma ideoloogilisi plaane, kusjuures esmaste inimõiguste nimekirja üritatakse pidevalt laiendada õigustele, mis pole kuidagi inimõigustena vaadeldavad. Isegi Eesti kohtud on asunud seadusi eirates kohtulikku aktivismi harrastama, lubades mingitele eriõigustele viidates ühe kodanikust osapoolega samasoolisi paare Eestisse elama tulla, kuigi nende abielud siin ei kehti.