14.04.2020
Põlevkivitööstus
Ettevõtjad elavad justkui omaette maailmas – nende nõudmistest tundub, nagu ei oleks Eesti osa maailmamajandusest, vaid ka pandeemia ajal igapäevatööd jätkav omaette üksus.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda saatis esmaspäeval riigikogule pöördumise, soovides välismaalaste seadusse erandit, mis võimaldaks neil jätkata Eestis töötamist ka eriolukorra ajal.
Koda toetab erandit, mille järgi saavad teistest riikidest tulnud jätkata Eestis töötamist eriolukorra ajal põllumajanduses, kuid leiab, et seda erandit tuleks laiendada kõikidele Eestis töötavatele välismaalastele. Eelkõige vajab erandit tööstus. Keerulises olukorras on masinatööstus ning kojale teadaolevalt vajab teatud ametikohtade suhtes erandit ka elektroonika- ja mäetööstus, seisab pöördumises.
Jääb mulje, nagu oleks ettevõtluses võimalik jätkata nii, nagu seda tehti kriisi päralejõudmiseni, kui vaid “paha valitsus” võõrtööjõudu kasutada lubaks ja lisagi tooks.
Juba mõnda aega kirjutab ajakirjandus sellest, kuidas on ära langenud tarneahelad, ei saa toorainet sisse tuua ega toodangut välja viia, piirid on kinni, tehased seiskuvad ja üle kogu maailma langevad kõik majandusnäitajad.
Kas Eestis eksisteerib mingi majandusmudel, mis lubab tootmist jätkata ka siis, kui mujal maailmas töö katkeb ja tehased tühjaks jäävad? Ometigi räägivad need ettevõtjad isegi, kuidas me teistega seotud oleme.
Kujutagem ette, et valitsus lubab võõrtööjõul vabalt sisse tulla ja ettevõtted jätkavad tööd. Kas eksport jätkub ka siis, kui majanduskriis mõjub kogu maailmas inimeste ostujõule? Kas praegu poleks aeg hakata maailma konjunktuure jälgides tootmist olukorraga kohandama ja vajadusel koomale tõmbama?
Ehk piltlikult: kujutame ette firmat, mis toodab nädalas tuhat paari jalatseid Kagu-Aasia turule, kusjuures neil on kümme sealt pärit oskustöölist. Kas nüüd on õige aeg tõsta nädalatoodangut kahele tuhandele ja tuua veel kümme lisatöölist?
Pigem tuleks üle vaadata see, kas jahtuvast majandusest vaesemaks jääv Kagu-Aasia üldse tahab enam eksportjalatseid või piirdub kehvema kvaliteediga, kuid odavama kohaliku jalatsiga. Järsku tuleb hoopiski nõudluse langemisel mõelda viiesajale paarile nädalas ja viie võõrtöölise koondamisele?
Eriti kummaline tundub vihje kaubandus-tööstuskoja viide väidetavalt erandit vajavale mäetööstusele, kus Eesti Energia juba koondas põlevkivisektoris inimesi ja suunas koroonaviiruse tõkestamiseks ligikaudu 800 kaevurit koju. AS-i Kunda Nordic Tsement aga lõpetas klinkritootmise, mis tähendab ligi 80 töötajale koondamisteadet.
Vähemalt kõrvaltvaatajale jääb mulje, et majanduskriis on ettevõtjate arvates tühiasi, millest saaks nagu lipsti üle, kui vaid “neetud” valitsus võõrtöölisi annaks ja muidugi raha ka. Kohale pole ilmselt jõudnud seegi, et seekord pole majanduskriisi aluseks mitte ületootmine või muu majanduslik põhjus, vaid tootmist pärssiv pandeemia.