18.04.2020
Infot tuleb uksest, aknast, telefonist
Hiljaaegu kritiseeris ÜRO peasekretär Antonio Gutierres teravalt kõikvõimalikke sotsiaalvõrgustikke, kus levib palju informatsiooni koroonaviiruse kohta, mis polevat kontrollitud ja mis peaasi – erineb peavoolus esitatavast. Sõnum on selgelt poliitiline, ometi on selles ka üks üleskutse, mis tundub mõistlikuna. Nimelt kutsub ta üles lähtuma vaid tõsiteaduslikest faktidest. (Loe siit!)
Ja sellele pole võimalik vastu vaielda. Huvitav, mida ütleks ta näiteks Kary Mullisele? Tuletame meelde, et eelmisel suvel siitilmast lahkunud Kary Mullis ei ole mingi poliitiline tegelane või rahatuus, vaid Nobeli preemia laureaat. Preemia sai ta mitte mingi umbluu, vaid polümeraasi ahelreaktsiooni eest. Antud juhul on see eriti oluline just seetõttu, et see puudutab antikehi ja nende uurimist. Detailidesse siinkohal süvenemata tuleb välja, et koroonaviirusel kui sellisel puuduvad „kaubamärgi“ tunnused ja praegune testimissüsteem on kõike muud kui ammendav. Ta ütles, et see metoodika on suurepärane töövahend teaduslikus uurimistöös, kuid kahjuks äärmiselt vilets kliinilises meditsiinis. Ta ütleb isegi seda, et kuni 80% positiivsetest testidest võivad olla valepositiivsed! (Loe siit!)
Intervjuu teinud Celia Farber on üldse üks tähelepanuväärne ajakirjanik, kelle puhul tuleks jälgida kasvõi tema eeskujulikku objektiivsust, aga ka soojust ja inimlikkust. Muide, praegu Ühendriikides kuum nimi olev USA viirusevastase võitluse juht Anthony Fauci oli omal ajal Mullise terav oponent. Mullis nõudis rangelt teaduslikku lähenemist ega polnud seotud mingite ringkondadega peale rangelt teaduslike, Fauciga esindas toona ja esindab ka praegu poliitilisi trende. Millegipärast tundub nn suur meedia aga just skandaali ja skandaali ja kuiv teadus, mis suudab sellele vastu panna ainult kuivad mitte kedagi huvitavad numbrid ja valemid, on siin paratamatult ühiskondliku huvi seiskohalt oluliselt kehvemas seisus.
Meil omalgi kutsus ju üks endine Postimehe ajakirjanik otse üles, et igasugused teisitimõtlejad ei peaks üldse meedias sõna saama! Argumendid, numbrid ja valemid ei maksa, nad on igavad ega köida.
See, et just praegu hakkas lootuskiir paistma Jeemenis, meie meediat ei huvita. Muide, ka paljusid teisi mitte. ÜRO missioonist anti teada, et ehk õnnestub lõpp teha sõjale Jeemenis, kus Saudide rünnakutes on erinevatel hukkunud juba üle 100 000 tsiviilisiku! See sada tuhat nagu polekski inimelud ja koroonat pole seal kah tuvastatud… (Loe siit!)
Numbrid muutuvad atraktiivseks aga siis, kui see puudutab raha. Äsja tuli välja, et New Yorgi administratsioon oli linna surmade arvu 57% (!!!) ulatuses suuremaks valetanud, kui see tegelikult oli. (Loe siit!)
Meenub kohe maavärin San Franciscos kolm aastakümmet tagasi. Nimitz Freeway sild kukkus kokku, olid isegi mõned hukkunud. Õhtul oli juba selge – maavärina tugevus oli 6,9 palli. Järgmisel hommikul teatas linnapea Art Agnos juba 7,1 pallist…. Selgus, et erikolukorraks ja riikliku rahakraanide avamiseks oli vaja vähemalt 7,0.
Tõde ei ole atraktiivne ja toob vähem sisse kui traagika, see tundub olevat lähtekoht. Mis selle kõige tagant veel paistab?
Inglismaal räägitakse enam kui tõsiselt juba passidest, mida hakatakse välja jagama. Kui vaktsineerid, saad passi. Kui vaktsiinipassi pole, siis istud kodust või kinnipidamiskeskuses. (Loe siit!)
See võimaldab juba luua elanikkonna kategooriad, kel erinev tase ja sellest sõltuv lojaalsusindeks (Hiinas juba tegelikkus) ja nö juurdepääsu protsent. Saksamaal arutatakse asja juba ka ja vägisi liigub mõte sinnapoole, et kas tõesti on suund sinna, et kõigile kiip naha alla?! Sellest on unistanud juba aastaid tagasi Rockefeller – on õige ja määratud rada. Utreeritult – samm vasakule- maha, samm paremale, sama lugu.
USA poliitik ja iseseisvusdeklaratsiooni üks koostajatest Benjamin Franklin on öelnud: “Need, kes loobuksid olulisest vabadusest, et osta pisutki turvalisust, ei vääri kumbagi ja kaotavad mõlemad.”
Võime infot mürast eristada on praegu meelerahu ja kaine mõistuse säilitamiseks üks eeldus. Lisame siia pühendunud ja asjatundlike meedikute töö, lähedaste ning miks mitte ka lihtsalt kaaskodanike mõistva ning äärmusi vältiva suhtumise ja juba hakkabki looma. Ja lõppude lõpuks on asjal ka kõigele vaatamata ka parem pool – toob ehk välja saamatud ametnikud ja loob võimaluse need kohusetundlike asjatundjatega asendada.
Andres Raid
ajakirjanik
