20.04.2020
Paul Oja.
Uute Uudiste kaasautor Paul Oja tõmbab paralleele eestlaste jaoks ühe oluliseima kirjandusteose tegevustiku ja tänapäeva vahele.
“Võtsin uuesti ette Tammsaare „Tõe ja õiguse“, eelmisest lugemisest on ikkagi juba mitukümmend aastat möödas.
II osa kirjeldab Indreku elamist-olemist Tartus Mauruse koolis. Seal koolis õpib ja elab ka keegi Tigapuu, Tammsaare enda sõnul „kahepaikne“, midagi õpilase ja komandandi vahepealset, kes kohe alguses püüab lihtsameelsel maapoisil nahka üle kõrvade tõmmata. Kui nad omavahel suhteid klaarivad, leiab aset järgmine dialoog:
„Mis on rahal inimese õigustega tegemist!“ hüüdis Tigapuu. „Ja millal olen mina sinult midagi laenanud?“
“Juba ammugi,“ vastas Indrek. „Sügisel, kui ma alles siia tulin.“
„Mina sinult laenanud? Mina sinule võlgu?“ imestas Tigapuu.
“Vähemalt see rubla, mis teki eest.“
„Aga selle eest sa ju magasid minu teki ja padjaga.“
„Mitte ainustki ööd, sa võtsid nad ju tagasi.“
„Mis sa andsid.“
„Sa ju ütlesid, et võõrad asjad.“
„Mis sa uskusid, kuigi ütlesin.“
„Sa siis petsid?“
„Mis sa lasksid ennast petta.“
„Ah see ongi see sinu õigus?“
„See ongi minu õigus, kui teine on nii rumal.“
Mulle meenus kohe olukord üsna lähedasest minevikust. Ka seal oli tegelaseks üks Indrek, seekord suli rollis. Nii avalikult, küüniliselt ja jultunult, nagu tema kelmusega inimeste käest SAPTK vahendusel raha välja pettis, polnud veel keegi Eesti inimeste õiglustundele näkku sülitanud. Ja enese mainet nii totaalselt täis teinud.
Rahasummagi oli mõnevõrra suurem – ühe tsaarirubla asemel 2000 Brüsseli eurot. Aga asja olemus oli täpselt sama: „See ongi minu õigus, kui teine on nii rumal.“ Isegi kohtu hammas ei hakanud tolle suli ja kaabaka peale.
Tuleb tunnistada, et Tammsaare nägi hämmastava täpsusega ette mõningaid Eesti ühiskonna arenguid.
Allikas: A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus II Kogutud teosed 7. köide. Eesti Raamat 1981, lk 124.