Mäletagem oma progressiivseid ehk kuhu kadusid “tühisüdamed”

Poliitikavaatleja Harri Kingo kirjutab nähtusest, mis on Eestis püüdnud esineda kõigieestlaste, “Jah vabadusele, ei valedele” ja veel mitmesuguste nimede all (poliitikas Eesti 200), kuid saanud hoopis üldnimeks “tühjad südamed”.

“Imestasin veidi, et “tühjad südamed” on kadunud. Meenub, et “tühjadel südametel,” kui nad lagedale ilmusid, olevat nende endi sõnu olnud lausa sadadesse ulatuv aktiivne algatusrühm ja koheselt ka tuhandeid liitujaid. Tõepoolest, see ideoloogiline grupp inimesi pluss nende kaasajooksikud moodustus üllatavalt kiiresti ja sedavõrd organiseeritult, et mingist isetekkelisusest polnud võimalik rääkida. Organiseeritus poliitilistest telgitagustest paistis liiga selgelt läbi.

Kui nüüd seda kõike tagant järele vaadata, siis on selge, et see oli tavaline orkestreeritud ja juhendatud nö. “üldrahvalik liikumine,” mis täitis täpselt Brüsseli ja meie kohalike vasallide agendat. Seal olid oma veendunud eestvedajad, kuid ma tahaksin uskuda, et enamus neist “tühjadest südametest” olid suht napi mõistusega kaasajooksikud, kellel polnud ei maailmavaadet ega selgroogu.

Et meie kultuuri nn. “eliit” on vägagi vasakpoolne, siis tõmbasid nad kaasa suure hulga oma imetlejaid, kes tahtsid olla sama progressiivsed kui seda olid nende iidolid – peamiselt näitlejad ja lauljad ning muud meelelahutajad, kelle nägu ja nimi oli veidigi tuttav. “Tühjade südamete” pooldajate tegeliku hulga näitas ligikautselt ära see rahvas, kes läks Lauluväljakule nende kontserdile. Neil polnud just ülemäära palju, kuid seal oli siiski märkimisväärne hulk inimesi.

Jajah, seda kontserdil olnud rahvahulka suurendati veidi rahvast tehtud pilte täiendades, tõsi seegi. Ja eks osa inimesi oli seal kohal üksnes muusika pärast, aga pakun, et ca pooled rahvast olidki ideelised “tühjade südamete” pooldajad.

Kui palju neid oli, seda oli näha ka Facebookist ja nende osakaalust FB-sõprade seas, kes oma pildile selle tühjas südame lisasid.

Tagant järele oli see hea mõõdik ja selguse saamine, kes on see meie rahva kõige mõtlemisvõimetum ja ebausaldatavam osa, kellele ei saa oma panust teha. Ning võimalus meelde jätta, kes oli sellel valiku hetkel kes ja mida väärt.”