“Avatud Eesti” kontseptsioon ei mõtle kunagi teise poole tahtmistele ja saatusele

Paljud ilmselt mäletavad Anu Välba autorisaadet, kus ta tembeldas hästi eesti keelt oskava türklase eestlaseks – küsimata, mida kõrge rahvusteadvusega lõunamaalane sellest ise arvab.

Sama on teinud president Kaljulaid ja teised üleilmastujad kogu aeg – ole venelane või neeger, võta eestlaseks olemine kingitusena vastu, hoolimata sinu enda kultuurist ja juurtest.

Laiemalt võttes toimub selline asi kogu Eesti liberaalses ühiskonnaosas – olles ise “avatud”, ei küsita teise poole arvamust ega mõelda nende tulevikule. Deklaratiivsed ettepanekud ja nõudmised on suunatud ennekõike enda huvidele.

Eesti ettevõtjad on kogu kriisiaja nõudnud endale ukrainlastest võõrtöölisi – kui paljud neist on mõelnud sellele, mida tunnevad ja vajavad võõrtöölised, kui sulguvad ühe või mõlema riigi piirid?

Ettevõtjale on muidugi hea, kui ukrainlane jääb siia tööle, aga kaua peab vastu kodumaale jäänud lähedastest eraldatud töömees, kelle elu võõral maal koosneb tööst ja magamisest?

Viimased uudised Soomest ütlevad, et Ukraina sulges ise võõrtööjõu ekspordi Euroopasse – ettevõtjatele on see ehk valus odavtööjõu kaotus, aga siin töötavatele ukrainlastele tähendab see lisaks teatud mõttes võõrsil lohakile jäämist, või vähemalt selgusetust tuleviku osas.

Kui paljud ettevõtjad aitaksid võõrtöölise omal kulul koju tagasi, kui tollel koduigatsus hinge matma hakkab või vajatakse teda hädasti kodus? Kui siin petetakse palgaga, siis mis alust on uskuda abistamisse hädaolukorras?

Kogu “avatus” ja “sallivus” on ühesuunalised teed, kus nende teemade ülestõstatajad arvestavad ainult enda huvide ja vaadetega, olgu see siis geiagenda agressiivsus, mis ei arvesta paljude samasooliste paaride sooviga vältida liigset tähelepanu, või ukrainlaste sissevedu, kes võivad kriisi süvenedes võõrsil hätta jääda.

Rändekriisi tippaegadel küsiti paljudelt “sallivuslastelt”: palju pagulasi mahutaksite te ise oma koju? Keegi “avatutest” ei rääkinud paraku põletavast soovist oma kodu ja sissetulekut võõrastega jagada, jättes tegeliku abistamise riigi hooleks.

Sama on ka võõrtöölistega – nendega arvestatakse, kuni nad on vajalikud ja nende argielu tööandjasse ei puutu. Aga mis saab siis, kui nad enam tarvilikuid pole või seadusruum lõpetab “avatuse”?

Valitsus kiitis aprillis heaks välismaalaste seaduse ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muudatused, mille peamine eesmärk on tagada, et töö kaotanud välismaalased lahkuvad Eestist esimesel võimalusel.

Muuhulgas palus siseministeerium senistel tööandjatel pärast töösuhete lõpetamist aidata kaasa välismaalaste koduriiki naasmisele.

Kui paljud ettevõtjad on mõelnud võõrtööjõudu sisse vedades sellele momendile töösuhetes – kui kriis puhkeb, siis kuidas saavad soovi ja vajaduse korral koju need, kes siin ettevõttele kasumit teenivad?

Avatusel on oma hind ja sealhulgas ka teise poolega arvestamine ning tema abistamine, kui too tahab juurte juurde naasta.