29.04.2020
Ajakirjandust objektiivsus enam ei köida, esikohal on klikid internetis. Pilt on illustratiivne.
Priit Pulleritsu sõnavõtt ajakirjanike väära õpetamise teemal leiab väga palju näiteid elust enesest – ajakirjanikud teevad reaalsuses tööd, mida peavad tegema poliitkomissarid.
“Raske on leida klassikalise uudise tunnustega lugu,“ ütleb Pullerits. Neid tunnuseid on mitmeid, kuid üheks on see, et uudisloost ei tohi välja paista ajakirjaniku enda seisukoht (selleks on arvamuslood ja repliigid).
Eesti ajakirjandus aga kubiseb lugudest, milles domineerib ajakirjaniku arvamus. Kui Joosep Tiks ja Marian Võsumets läksid tõrvikurongkäigust ülevaadet tegema, siis ei kirjeldanud kumbki lugejale-vaatajale, mis seal tegelikult toimub – nad tutvustasid seda, kuidas nemad toimuvat näevad, ja enamgi veel, nad üritasid ka info tarbija samamoodi mõtlema panna.
Kui eurofanaatik Johannes Tralla istub saatejuhi toolile, siis teab ta juba ette, et Kaja Kallas on euroliidu toetaja, ta on oma ja hea, ja temaga tuleb olla viisakas, ning vajadusel teda aidata. Kui Tralla vastas on näiteks Martin Helme, siis tema on vaenlane ja tuleb põrmustada, või vähemalt lolliks teha. Pole aru saada, kas Tralla ise oma kallutatusest aru saab, kuid vaatajad küll saavad.
Vilja Kiislerist pole mõtet rääkidagi – temal on esikohal nii enda ideoloogiline suunitlus kui ka isiklikud antipaatiad-sümpaatiad, ja intervjueeritav saab seda täiel määral tunda. Temasuguseid on teisigi, nagu Vahur Koorits, kelle puhul teab sajaprotsendiliselt ette, milline on tema kirjutatud loo sõnum.
Suurem osa praegustest ajakirjanikest on dualismi platvormil – on hea ja halb, hea eest tuleb seista ja halb põrmustada. Hea on nende arvates Euroopa Liit, pahad Poola, Ungari, Trump ja Brexit – sellistest asjadest lähtutaksegi. Praegused noorepoolsed ajakirjanikud ongi täielikult välja õpetatud kirjutama “õigetest asjadest” positiivselt ja “valedest” negatiivselt – nad ei oskagi enam teisiti ja nende pähegi ei tule mõte asju kuidagi teisiti kajastada.
Nii saadab ERR-i korrespondent Maria-Ann Rohemäe USA-st valdavalt demokraatide seisukohti, andes edasi üheülbalist pilti, ja Berit Nuka seabki sihiku Saksa rahvuskonservatiividele, sest nood on ju “pahad”. Kogu sellise kallutatuse juures ongi eriline see, et need uusajakirjanikud arvavad, et nii peabki – selles peitub vasakpoolsete õppejõudude valeõpetus. Muidugi on oma roll ka toimetustel, kes ilmselt seavad ette raamid, millise suunaga lugu peaks tulema.
Kui ajakirjanik läheb tegema lugu kahest tülis olevast naabrist, siis oodatakse temalt õiglast ja erapooletut kajastust. Lugu ei saa teha nii, et nähes ühe naabrina korralikku üldsuses tuntud kodanikku ning tema vastas kulunud välimusega vanainimest, otsustab ajakirjanik, et õige saab olla vaid see musterkodanik, ja ta teeb vanainimese loos maatasa – sest tema arvas nii. Hiljem aga võib selguda, et korralik kodanik oli oma hea välimuse ja kõnepruugi taga meistersuli.
Mida saaksid ajakirjanikud ise teha selleks, et Priit Pullerits enam neid kritiseerida ei saaks? Tegelikult on see väga lihtne – minge mõnele EKRE üritusele ja proovige kirjutada võimalikult neutraalne lugu. Nii kui tekib tunne “natsidele” äsada, jätke see lõik ära. Lihtsalt proovige kordki asju erapooletult vaadata.
Veel parem oleks, kui ajakirjanik teeks loo laiemaks – minnes näiteks laste kliimaprotestile, uurige plakatitega noortelt, mida nad üldse kliimamuutustest teavad. Uskuge, lugu tuleb märgatavalt huvitavam, kui üheülbaline kiidulaul. Tegelikult on uudislugude puhul lausa nõudeks, et ka teistmoodi mõtlejad peaks oma arvamust avaldada saama.
Aga ärgem sättigem ajakirjandusele liiga suuri muutumisnõudeid ette – nad löövad kohe käega. Parem kui nad alustaks tasapisi ja teeks lihtsalt lugusid, milles nende endi arvamus ei domineeriks.