Poliitikavaatleja Harri Kingo arutleb selle üle, miks kulukat ja suuresti mittevajalikku Rail Balticut üldse tagant utsitatakse, ja leiab, et kõige aluseks on voolama hakkavad eurorahad.
“Ma ei mäleta seda poliitikut, kuid ühega neist ma kunagi RB-st rääkisin. Tema seletus oli lihtne: kui meile eraldatakse meeletuid summasid raha, et me ehitaksime RB, siis oleks väga rumal see rahapakk jätta vastu võtmata. Kui meie seda vastu ei võta, antakse see rahalaadung kellelegi teisele ja kulutatakse millelegi muule. Seega – raha tuleb igal juhul vastu võtta. Ja selleks tuleb RB ka ehitada. Nii ta seda RB asja mulle seletas.
Mõistsin: RB on vaid õigustus see raha saada. Kas seda RB-d üldse vaja on, see pole oluline. Asja tuum pole meie poliitikute jaoks mitte raudtee, vaid see raha, mis raudtee jaoks eraldatakse. Igaüks loodab sealt endale mingi pisikese killu saada. Ja see “pisike kild” on selliste summade puhul ikka päris kopsakas. Lisaks hilisem RB hooldamine, milleks peab samuti hakkama kas riik või EL raha eraldama ja kust taas midagi kellelegi isiklikku karmanisse tilgub.
Paralleel tekkis Sotši olümpiaga, kuhu eraldati meeletud summad (need olid maailma kalleimad olümpiamängud), millest aga suur osa kadus mingite puukfirmade ja puukstruktuuride omanike ja juhtide taskutesse. Lisaks tehti juurdekirjutusi tööde mahu jms. osas hullemini kui kõige magusamal nõuka ajal. Umbes sama skeem on ilmselt RB puhul..
Tume pilveke aga hõljub krabajate peade kohal. Nagu olen aga aru saanud, Eesti firmasid ei taheta väga seal RB juures tegutsemas näha. Asja on enda hoolde võtnud mingid Euroopa suurettevõtted ja tegelikult on nemad sellele suurele rahale juba oma käpa peale pannud. Meie tegijatele jäävad ehk vaid kopikad. Aga seegi asi – need on küllalt suured kopikad.”