Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Usukeskusest ideoloogiakandjani: Vatikan nõuab sisepagulastele põgenikega võrdseid õigusi

-
05.05.2020
Paavst Franciscus tundub olevat eemaldunud vaimsest maailmast ja keskundub pigem maisele, mis aga olla Saatana suunatav. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

Paavst Franciscus võimu ajal on Vatikan religiooni asemel keskendunud ideoloogiale, nõudes sarnaselt neomarksistidele põgenikele piiramatuid õigusi – paavstile kuulub ka väide, et põgenike heaolu olevat kõrgemal demokraatiast ja riikide seadustest.

Sisepagulastel peaks olema samasugune õiguslik kaitse kui põgenikel ning ka nende lapsed peaksid saama sünnitunnistuse ja hariduse ning võimaluse taas vanematega ühineda, kui nad on sunnitud lahku minema, ütleb Vatikan teisipäeval avaldatud juhistes vaimulikele.

Brošüüris antakse suuniseid konfliktide, loodusõnnetuste või tagakiusamise tõttu kodukohast lahkuma sunnitud, kuid rahvusvahelisi piire mitte ületanud inimeste kohtlemiseks. Maailmas arvatakse olevat üle 40 miljoni inimese, kes on põgenikud omaenda riigis, kirjutab BNS.

Paavst Franciscus on teinud pagulaste saatusest oma südameasja ning kutsub riike neid vastu võtma, kaitsma, aitama ja lõimima. Vastilmunud juhised käivad sisepagulaste kohta ja annavad nõu, kuidas katoliku kirik saab neid aidata.

Vihikukeses avaldatakse soovi, et ÜRO tagaks sisepagulastele samasuguse humanitaarkaitse kui välispagulastele, sest nende saatust on kujundanud samasugused jõud.

Juhiseid tutvustas teisipäeva kardinal Michael Czerney, kes on Franciscuse abi rändeküsimustes. Varem on antud samalaadseid suuniseid pagulaste ja inimkaubanduse ohvrite kohtlemiseks.

Jesuiitide pagulasteenistuse rahvusvaheline koordinaator Amaya Valcárcel ütles, et riigi sees põgenema sunnitud inimeste põhiprobleem on nende “nähtamatus”. Rahvusvahelistel abiorganisatsioonidel on raske neile ligi pääseda, sest riigid on sageli kehtestanud oma liikumispiirangud.

Selle taustal meenub jutt kirikuõpetajast, kes jutustab kolleegile, kuidas ta aitab abivajajaid, lööb kaasa vallavolikogu töös, annab välja lehte, remondib kirikut, korraldab koguduse üritusi ja nii edasi. Teine õpetaja mõtleb veidi ja ütleb siis: “See kõik on tore, aga millal sa leiad aega Jumalaga kahekesi olla?”

Vatikani puhul paistabki välja, kuidas pedofiiliaskandaalidest räsitud katoliku kirik ei tegele enam esmajärgus religioosse hingeharimise, vaid pigem materiaalse abistamisega, mis läheb sügavuti poliitilise tegutsemise raamidesse, sest pagulasteemat ei saa maailmapoliitikast eraldi käsitleda. Ehk siis pole see kirik enam tolle maailma eest väljas, vaid siinse eest.

Vatikan peaks teadma, et pagulaste eestkõnelejana ei hakka ta maailma ühendama, vaid lõhestama, sest paljud riigid kas ei soovi või pole võimelised neid vastu võtma, suur hulk migrantidest on majanduspõgenikud, kes koormavad sihtriikide sotsiaalsüsteeme ning rändeprotsessid laostavad lähteriikide majandusi.

Ometigi paneb paavst kõik migrandid ühte õnnetute liiki ja sisuliselt nõuab nende abistamist ka siis, kui endilgi raske. Selline poliitika ei saa viia mingi õilsa tulemuseni, vaid viib uute konfliktideni. Kristlikust õnnetute abistamisest nihkub see protsess aina kaugemale.

Kristlik kirik kaotab kiiresti usklikke ja on asunud rumalalt kaasajastuma, näiteks homoseksualismi tunnistades – see ei anna uusi toetajaid juurde, vaid tõrjub eemale vanugi. Lisaks käitub Vatikan väga lömitavalt agressiivselt pealetungiva islamiga, kellele tema alandlikkus mingit muljet ei avalda – tulevikus muudetakse ilmselt üha uued Hagia Sophiad mošeedeks.

Paavst Franciscuse ilmalik, poliitiline ja ideoloogiline aktiivsus põgenike abistamisel, mis ei arvesta reaalsusi, vaid sunnib riike ja rahvaid vastu tahtmist migrante vastu võtma, annab üsna ruttu katoliiklusele järjekordse hoobi. Lisaks eemaldutakse religioossusest ja ronitakse oma vaid pealtnäha õilsate tegemistega materiaalsusesse. Nii lõpeb Lääne-Rooma järjekordne allakäik imaamide kutsetega palvusele Vatikani künkalt.