12.05.2020
Jürgen Ligi riigikogus – lammutav, ülbe, sõimlev.
Reformierakond ja sotsid harrastavad juba mõnda aega massiivset tülinorimist Riigikogu esimehe kallal, kasutades selleks ära niinimetatud protseduurilisi küsimusi.
Asja iva seisab selles, et Riigikogu esimees ujutatakse istunginädala või-päeva alguses üle tühiste küsimustega, mis puudutavad näiteks järelpärimisi, sõnavõtte, küsimuste menetlemist ja muud, siis köetakse ennast üles ja raisatakse tohutul hulgal väärtuslikku tööaega vihase lõrisemise peale.
Lihtsatest asjadest tehakse suur tüli ja enesenäitamise šõu, seda lihtsalt selleks, et viia eesistuja endast välja ja rikkuda normaalset töörütmi, et pärast öelda Taavi Rõivase kombel: “Näete, Henn Põlluaas ei saa tööga hakkama!” Üks netikommentaator ütleb selle peale, et Rõivas ei saanud ise peaministri tööga hakkama – miks ta muidu lahkuma pidi.
Opositsioon on seega asunud Riigikogu tööd blokeerima lihtlabase koolikiusamise abiga. Mis aga puutub eesistujasse, siis tema ei peagi opositsiooni pilli järgi tantsima.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas ise toimunut järgmiselt.
“Opositsioon raiskas esmaspäeval poolteist tundi Riigikogu istungi algusest nn protseduuriliste küsimuste esitamiseks. Mind süüdistati sajas surmapatus, sh neile mittemeeldinud päevakorra esitamises ja opositsiooniga mittearvestamises. Tegelikkuses arvestas juhatus lihtsalt komisjonide ettepanekutega, nagu tavaks on, ja komisjonides on liikmeteks ju ka needsamad opositsiooni saadikud. Lisaks olevat ma soovinud isegi päevakorda muuta, milleks ei olnud mul küll mitte vähimatki soovi jne. Soov muuta eelnõude järjekorda tuli ikka reformierakonnalt endalt.
Kui järgmise nädala päevakord on avalikustatud, siis saab seda suures saalis nädala alguses muuta, kuid kui mõni fraktsioon on selle vastu, siis see ettepanek hääletusele ei kuulu. Nii selle ettepanekuga ka läks. Selle peale algas aga suur pahameel ning nn protseduuriliste küsimuste laviin ja korduvad küsimused, miks ei anta neile võimalust küsimusi esitada.
Paraku ei ole sugugi nii, et kõik see, mis minu austatud kolleegidele opositsioonist ei meeldi, oleks reeglite rikkumine, näitaks istungi juhataja ebakompetentsust või oleks see mingi opositsiooni vaigistamise püüe.
Tegelikult said võimaluse esitada oma küsimusi eranditult kõik saadikud, kes seda soovisid ning sõltumata sellest, kas oli tegemist sisulise või mittesisulise küsimusega, said eranditult kõik küsimused minu poolt ka vastuse koos konkreetsete viidetega Riigikogu kodu ja töökorra seaduse paragrahvidele.
Opositsioon võiks endale ehk paremini selgeks teha meie protseduurid, kuidas toimub avalikustatud päevakorra muutmine ja hääletamine, mis vahe on nädala päevakorral ja ajakaval, mis puhul erinevaid ettepanekuid saab arvestada ja millal mitte, mida kujutab endast redaktsiooniline küsimus jne. Kas me tahame või mitte või kas see meile meeldib või mitte, me peame järgima riigikogu tööle ja protseduuridele ette nähtud reegleid. Just seda ma tegingi.
Opositsioonil on muidugi õigus obskurantistlikule käitumisele, kuid ausalt öeldes, ega see neile au küll ei tee. Me oleks saanud selle pooleteise tunni jooksul päevakorras olnud eelnõusid menetledes hea hulga sisulist tööd ära teha.”
Opositsioon kurtis varem, et Riigikogu on eriolukorras justkui teisejärguliseks muudetud – kui aga tööpäevad on taas paigas, jätkub neil aega tülinorimiseks ja seega mittetöötamiseks küllaga.