Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kelle huve teenib koolide riigieksamite kui hariduse ühe verstaposti kaotamine?

-
18.05.2020
Ilmselt saavad noored ka edaspidi valida siis, kui on täisealiseks saanud. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

EKRE haridustoimkonna liige Eda Rüütel leiab, et põhikooli eksamite ärajätmine devalveerib oluliselt haridustunnistuse tõsiseltvõetavust ja eriolukorra ärakasutamine selleks on kahtlustäratav.

„Pole kahtlust, põhikooli riigi- kui koolieksamite ärajätmisel ja gümnaasiumi eksamite vabatahtlikuks muutmisel – sisuliselt ikkagi eksamite kaotamisel – ka 2020. aastal pole vähimatki loogilist põhjust! Kooliaasta lõpeb 31. augustil, mis võimaldab eksamid lükata kasvõi suve lõppu, ja riik saaks hea tahte korral ka piirangute osalisel jätkumisel seadusele vastavalt koolid lõpetatud.

Teatavasti on Eesti Vabariigis endiselt kehtiv astmeline haridussüsteem, mis tähendab, et iga järgmine kooliaste nõuab eelmise kooliastme lõpetamist. Gümnaasium eeldab lõpetatud põhikooliastet. See tagab selle, et õpilane on saanud gümnaasiumiõppeks ka piisava ettevalmistuse. Nagu ülikoolid eeldavad gümnaasiumiharidust oma tudengitelt ning aktsepteerivad gümnaasiumi riigieksameid ülikooli vastuvõtul. Seevastu on aga gümnaasiumide eksamid/katsed, mis tegelikult on selekteerivad testid enne põhikooli lõppu, loogikavastased ning õiguslikult kahtlased.

Teatavasti on ka kõik selle aasta nii põhikooli- kui gümnaasiumilõpetajad läbinud õppe täies mahus ja jätkanud õppetööd isegi eriolukorras – st teeninud igati ära korraliku eksamitega standardiseeritud lõputunnistuse. Dokumendi, millega saaks õpinguid jätkata mistahes põhiharidust nõutavas haridusasutuses – gümnaasiumis, kutsekoolis jm. Kuhu aga minna puuduliku tunnistusega? Mida see õpilase kohta näitab edaspidises haridusteel, kui mõnekuist koroonat keegi enam ei mäleta?

Teatavasti on hariduse andmine riigi vastutusel ja riigi poolt korraldatavad eksamid kinnitavad riikliku haridusastme kvaliteeti ja õpilase hariduse vastavust sellele. Või pole riigile haridus enam oluline?

Milleks siis ikkagi eksamite kallale minnakse? Näib, et kellelegi eksamid ei meeldi. Kellele siis? Ausatel õpilastel, õpetajatel ja vanematel pole ilmselgelt põhjust midagi häbeneda. Kelle kõigi tohutut üksmeelt selles küsimuses HTM valetades väita püüab.

Imelikul kombel on aga gümnaasiumid seisnud üsna nähtavalt selle eest, et nende vastuvõetavad põhikoolihariduseta jääksid. Kas neil on õigust üldse selliseid puuduliku haridusega õpilasi vastu võtta, kellel pole seadusele vastavat põhiharidustunnistust ette näidata, on tõsine õiguslik küsimus.  Või ongi ka nende teadlik eesmärk praegune haridussüsteem täielikult põhja lasta?

Võimalik, et kõige tõsisem mure sellega ongi olnud just haridusministeeriumil, kes juba eelmisel aastal siples põhikoolieksamite tulemuste väljaselgitamisega. Ja on seda ideed ka jõudsalt kõigile igal võimalikul kombel peale surunud. Ja nüüd leiti koroona näol justkui sobiv võimalus.

Eksamite avalikud tulemused ja võib-olla ka järjekordsed äpardumised võivad saada tunnistajateks HTM-i enda halvas maines ja tegemata töös, kus piisav arv tasemel õpetajaid on jäänud vajaliku koolivõrgu ja vajaliku haridustaseme eluhoidmiseks koolitamata.

Niisama ka riigikogus läbisurutud nn kaasav haridus, mille tulemusel on põhikoolidesse paigutatud lapsed, kes seal tõenäoliselt vaatamata kogu propagandajutule ikkagi kuidagi rahuldavalt toime ei tule ning eksamite tulemused selle kahetsusväärse seaduse kahjulikkust kui tegelikke eesmärke ilmselgelt kinnitaks. Mis annab alust arvata, et eksamitest ja senisest kvaliteetsest riiklikust haridusest plaanitakse päriselt lõplikult loobuda. Et haridus tasuliseks teha ja erakoolidele pinda ette valmistada.

Ja võimalik, et Euroopa Liit, nagu juhtus meie põllumajandusega, maksab kenakese summa selle hävitamise eest pealegi. Nagu mõnigi põllumees nautis hääd elu harimata jäänud maa eest saadud  eurotoetustest, nii võivad nii mõnedki hariduse üle otsustajad nautida hetke head põlve ajal, mil lastakse minna põlvkondi üles ehitatud haridussüsteem ja kus koolitamata jääb terve rida riigile olulisi spetsialiste. Kestvat elukvaliteeti ja- standardeid riigis ei saa luua toimivaid süsteeme lõhkudes. Aga lühinägelikke lõhkujaid kahjuks endeid ei huvita, millise vaeva ja mõttega need kunagi loodud said. Ega nad ka ei vastuta!

Ja kuidas see kõik on riigikogule meelt mööda olnud ja too on ikkagi sellise sigadusega nõustunud? Vahest tõesti on riigikoguski sellise kriitiline hulk nn poliitkarjeriste, võimureid, kellele pole kõrgkultuur, riiklikud struktuurid ja nende tõrgeteta toimimine esmatähtis? Ehk on riiklikult tähtsaks küsimuseks seatud nende erivajadustega maimukese maine, kes seaduslikele erisustele vaatamata muidu kooli ei lõpetakski. Selline kitsarinnaline käitumine – puhtalt egoistlikult isikliku elu haakimine riikliku poliitika vankri ette – on läbinisti idiootlik. Ja kuulutatud seetõttu poliitiliselt läbinisti kõlbmatuks. Kuid on ehk nende süüdimatu käitumine andestatav vaid olulise puudujäägi hilise avastamise tõttu.

Kahju on vaid riigi vabalangus, kuhu selliste vastutustundetute poliitikute tõttu sattub ja millele oma kallist aega mõttetult raiskab.“