18.05.2020
Kaitseliitlased olid ka pandeemia ajal suureks abiks. Pilt on illustratiivne.
Viimase paari kuu jooksul on eriolukord jätnud kõik muud teemad varju. Ka selle, et praegusel valitsusel sai vahepeal esimene aasta täis. Valijad ootavad aruandeid, mida on jõutud ära teha.
Koalitsioonilepingusse pandi kirja palju ülesandeid, mõned väga selges keeles. Analüüsin neist kahte. “Loome eraldi eelarvega piirivalve struktuuriüksuse Politsei- ja Piirivalveametis, tagades asjakohase relvastuse ja muu varustuse. Loome politsei- ja piirivalve kriisireservi, mida saab kasutada nii piirivalve kui korrakaitse ülesannete täitmiseks.”
Juba eelmise aasta detsembris andis siseminister Mart Helme välja käskkirja, millega kinnitas siseministeeriumi valitsemisala riigikaitseülesannete täitmise tegevuskava. Sellega pandi paika, kes mida ja mis ajaks peab ära tegema.
Käimasolev tervishoiuhädaolukord ja selle lahendamiseks välja kuulutatud eriolukord on selle käsu täitmist mõnevõrra häirinud, aga mitte takistanud või peatanud. Siseministeerium täitis eriolukorra kehtimise ajal suuri ja olulisi ülesandeid ning tegi seda hästi. Päästeamet juhis kohapealseid kriisikomisjone, Politsei- ja Piirivalveamet sulges Kaitseliidu abiga piirid, Häirekeskus pani tööle kriisiabitelefoni 1247 ning siseministeerium tervikuna kandis põhivastutust liikumis- ja muude piirangute jõustamisel.
Niipalju, kui oma silmaga nägin, tegi politsei seda tsiviliseeritult ja viisakalt, samas kindlakäeliselt. Korra Tallinna kalaturul viskasin isegi konrollreidi teinud politseinikega nalja, et mõnes teises riigis oleks säärase korralageduse peale müügiletid ümber lükatud ning kahemeetrised kepid käiku lastud, aga turg ja turul viibinud inimesed korraldasid ennast paari minutiga ümber nagu võluväel. Piisas politsei kohalolekust.
Käske võib ju jagada, aga sellest üksi ei piisa. Tähtis on, et täitjad, nii siseministeeriumi ametnikud kui ka Politsei- ja Piirivalveameti juhtkond, saaksid aru, miks ja milleks seda kõike vaja on ning mida nemad ja Eesti riik sellest võidavad. Riigiasutustes on ikka nii, et kui juhtkonnal puudub tahe ja motivatsioon asju korda saata, siis ei toimu suurt midagi.
Viimase aasta jooksul, mil olen olnud Riigikogu saadik, on mul olnud küllaltki palju kokkupuuteid siseministeeriumi valitsemisala inimestega. Nad on käinud nii fraktsioonis ja riigikaitsekomisjonis, mina olen käinud nende juures, ka kohtadel piirivalvekordonites ja politseijaoskondades. Mulle on jäänud mulje, et tahte, motivatsiooni ja initsiatiiviga on neil kõik korras. Nad saavad aru küll, et kui vaenulikud eriteenistused peaksid algatama Eestis siseriikliku relvakonflikti, peavad nemad sellele vastu astuma. Keegi teine seda ei tee. Kumminuiast, püstolist ja puhtpolitseilisest ettevalmistusest selleks ei piisa.
Kui aga peaks minema sõjaks (hoidku Jumal selle eest), siis ei tule kaitseväelased või kaitseliitlased Narva piirivalvurite eest Sõpruse silda õhku laskma. Palja automaadiga seda ka ei tee. Ja kui mingil põhjusel seda ei suudeta või jõuta teha, juhtub meiega nagu grusiinidega, kes ei suutnud Roki tunnelit puruks lasta.
Arvan, et paljud siseministeeriumi töötajad said juba Ukraina sõja puhkedes aru, et vanamoodi jätkata oleks ohtlik. Kuid selleks, et midagi muuta, on vaja poliitilist tahet. See tahe on nüüd leidnud konkreetse väljenduse siseministri otsustes, käskkirjades ja määrustes.
Mai alguses muudeti Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärust. Loodi peadirektori asetäitja ametikoht piirivalve alal ning tema tööorganina piirivalveosakond. Peadirektori asetäitjale, kelleks on politseimajor Egert Belitšev, allutati piirivave lennusalk, laevastik ning funktsionaalselt neli regionaalset piirivalvebürood prefektuurides, kellele omakorda alluvad piiripunktid ja kordonid.
Esimene kriisireservi üksus luuakse juba käesoleval suvel. Väljaõppes, relvastuses ja varustuses leiavad aset põhjalikud muudatused. Suvel hakkab pihta ka esimese, Eesti-Läti-Venemaa piiride lõikepunktist algava 23,5 kilomeetri pikkuse kagupiiri lõigu väljaehitamine.
On seda kõike vähe või palju? Mõistagi tahaks rohkem ja kiiremini, kuid lõppevat eriolukorda arvesse võttes on seda tegelikult palju. Nüüd võib juba üsna kindlalt tõdeda, et käesoleva aasta lõpuks omandavad siseministeeriumi kriisi- ja sõjaaja ülesannete täitmisega seotud protsessid pöördumatu iseloomu. Kuigi tööd jagub siin veel terveks käesolevaks kümnendiks, on põhjust optimismiks. Algus sai tehtud.
Leo Kunnas
Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige,
reservkolonelleitnant