20.05.2020
Jaak Madison
Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison (EKRE) kirjutab arvamusloos, et Euroopa Liidule suuremate õiguste andmiseks puudub ühiskonnas toetus ja täiendavate õiguste ülekandmine riigilt Euroopa Liidu tasandile nõuab kindlasti rahva arvamuse küsimist.
Ants Mailend kirjutas Postimehes arvamusloo, kus kutsus üles diskuteerima ühiskonnas küsimuse üle, kas peaks loovutama suuremaid õigusi Euroopa Liidule. Autor ise kaitses selgelt seda seisukohta, et koroonaviiruse pandeemia on tõestanud väidetavalt vajadust suuremaks föderaliseerumiseks ja rahvusriikidelt õiguste loovutamist Euroopa Liidu üleseks. Eestis on antud küsimuse üle häbiväärselt vähe arutletud ja sestap on ka tänuväärne, et hr Mailend on seda teinud. Mitte esimest korda küll, kuna ka 2016. aastal kirjutas ta Postimehes arvamusloo, kus kaitses Euroopa Liidu föderaliseerumise ideed.
Arvestades asjaolu, et hr Mailend töötab esimese astme kohtunikuna ja on eelnevalt olnud vandeadvokaat, siis on ta kindlasti paremini kursis Euroopa Liidu õiguse ja meie põhiseaduses sätestatuga, kui keskmine inimene. Samas pean ma nende küsimustega ka ennast paremini kursis olevaks keskmisest inimesest ja keskmisest poliitikust. Selleks, et rääkida suuremate õiguste loovutamisest riiklikult tasandilt Euroopa Liidu tasandile, tuleks rääkida konkreetsemalt. Millised õigused? Millises valdkonnas? Millisel määral? Kahjuks seda hr Mailend ei käsitle.
Tulenevalt Euroopa Liidu õigusest, mis muide on liikmesriikidele ülimuslik (kahjuks, minu arvates), on pea kõik poliitika valdkonnad viidud Euroopa Liidu tasemele. Sisuliselt me räägime juba täna föderatsioonist, kus otsustusprotsessid on viidud Euroopa Liidu üleseks. Hr Mailend püstitab küsimuse oma arvamusloos: „kas ja millisel määral me tegelikult soovime jagada otsustusõigusi ühiskondadega, keda peame endale lähedasteks?“ Millises osas peame endale lähedaseks? Kas üldse peame? Kui lähedaseks me peame nt Kreekat või Itaaliat fiskaalpoliitikas, et anda maksupoliitilised küsimused ainult Euroopa Liidu pädevusse? Kui lähedaseks me peame näiteks Prantsusmaa ühiskonda kaitseküsimustest, kui nende president vaatab läbi sõrmede Ukraina ja Gruusia sõdadele ning kutsub üles uuele algusele Venemaaga? Kui lähedaseks me peame Saksamaa ühiskonda maaelu küsimustes, kui nad peavad meid jätkuvalt oma vasallideks, kui küsimuse all on põllumeeste otsetoetused?
Teiseks paneb kõikide järgmiste õiguste äraandmisele, mis veel on liikmesriikide pädevuses, piirid meie põhiseadus ja selle täiendamise seadus, mis võeti vastu Euroopa Liiduga ühinemiseks. Meie põhiseadusega on väga otseselt konkretiseeritud Eesti Vabariigi ülesanne: meie keele, rahvuse ja kultuuri säilimine igavesti. Lisaks sellele on ka Riigikohtus läbi käinud kohtulahendeid, kus on käsitletud Euroopa Liidule õiguste loovutamine. Kõige enam kirgi tekitav diskussioon leidis aset 2012. aastal, kui Eesti ühines minu hinnangul meie kahjuliku Euroopa Stabiilsusmehhanismiga. Kuna vaidlus sellega ühinemise üle jõudis Riigikohtusse, siis 12. juulil 2012. aastal tehtud lahendis (vt kohtulahendit 3-4-1-6-12) on väga märkimisväärne punkt:
„Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidu aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust.“
Põhimõtteliselt võime loomulikult arutleda seega ka alles jäänud õiguste delegeerimisest Euroopa Liidule, kuid arvestama siin ka siis vajadusega küsida selleks uut mandaati rahvalt läbi referendumi. Kas Euroopa Liidule suurema õiguste delegeerimise pooldajad on selleks ka valmis? Kahtlen sügavalt. Üldiselt armastavad Euroopa Liidu föderaliseerumise pooldajad tugineda arvamusele, et ainult liitumine liiduga 2004. aastal ja selleks saadud rahvamandaat referendumilt ongi lõputult piisav kõikide edasiste õiguste loovutamiseks. Paraku ei arva nii meie põhiseadus ega ka Riigikohus. Rääkimata Eesti rahva enamusest. Jah, rahva enamusest.
Möödunud aasta detsembris tellisin ma Euroopa Liidu poliitikaid käsitleva uuringu, mille viisid läbi Norstat ja Saar Poll. Kahjuks selle uuringu tulemusi Eesti meedia ei käsitlenud, kuna arvatavasti tulemused ei olnud palju ajakirjanike ideoloogiaga kooskõlas. Nii mitmedki küsimused aga käsitlesid otseselt Euroopa Liidu edasist föderaliseerumist. Näiteks küsimusele, kas Euroopa Liit peaks muutuma föderatsiooniks ehk liitriigiks, vastas jaatavalt vaid 24,1% vastajatest ja eitavalt 59%. Selge vahe. Küsimusele, kas liikmesriigid peaksid enam loovutama Euroopa Liidule oma välis-, kaitse- ja rahanduspoliitikat vastas eitavalt 61% eestlastest. Kõrgharidusega vastajatest lausa 66% ei toeta seda ideed. Samuti on märgiline, et nende poliitikate loovutamist rahvusriigi pädevusest toetas enam mitte-eestlastest vastajaskond.
Seega kokkuvõtlikult võin öelda järgmist: jah, arutleda ju võime ühiskonnas oma õiguste loovutamisest kellelegi suuremale, kes äkki teab paremini, kuidas me siin elama peame. Pole siin midagi uut, kuna meil on alati olnud inimesi, kes on ihalenud kellegi võõra ees kummardada – alates talupoegadest kuni partorgide või kohtunikeni. Samas tähendab selliste arutluste tulemusel otsuste langetamine ka konkreetseid samme nagu näiteks uut rahvareferendumit. Teeme Suurbritanniat? Vaevalt, et hr Mailend selleks valmis on.
Jaak Madison
Euroopa Parlamendi liige