23.05.2020
Võõrvõimu sümbol Tallinnas.
Kui oma põllupeenar on kogu aeg silme ees, on raske märgata seda, mis toimub Eesti pealinnas ja selle ümbruses – omakeelses keskkonnas elav Lõuna-Eesti eestlane ei kujutagi ette, mille lävel me oleme.
Päev otsa vaid eesti keeles rääkiv lõunaeestlane kuulab raadiost jutte neegritest, ukrainlastest, rändepaktist ja sisserändest, ning mõtleb: mida need EKRE omad seal jahuvad mingite pseudoprobleemide ümber, tehku parem maaelu korda – saamata tõelises Eestis (seda Lõuna-Eesti veel on) elades arugi, kui eluliste muredega rahvuskonservatiivid tegelevad. Nad päästavad rahvusriiki. Nad on ainsad, kes seda veel üritavad.
Tulin kolme aasta eest Tallinnasse Võrust ja esimene külm dušš, mis mind pealinnas tabas, oli tõdemus sellest, kui väga vene keel linnapildis valitseb. Ka vene meel – alates trammis eestlasi solvavast joodikust kuni “surematu polgu” väljakutsuva defileerimisega pronkssõduri juures.
Käisin sel laupäeval matkamas mööda Pirita jõe kallasrada, mille läbimine eeldab teatavaid ronimisoskusi. Rahvas puhkas igal pool – täpsustaks, et venekeelne rahvas.
Jõel sõitsid paadid, millest kostus vene keel. Üleval kaldajärsakul kulgeval teel lärmasid vene noored, nii et “matid” lendasid. Terviseradadel jalutasid vene pered. Kaks vene daami küsisid mult, kas sealkandis üle jõe saab.
Läksin Pirita randa, täpsemalt jõesuudmesse ja muulile – peamiselt ainult vene keel, inimesed peavad pinkidel piknikut, nagu idanaabri juures kombeks. Viimsi bussiga ära tulles oli juba eesti keelt kuulda, kuid vene keel saatis mind kodupeatuseni Tallinn-Väikeses.
Lõuna-Eesti põllumehed võiksid tulla kord nädalavahetuseks Piritale, siis nad näeksid, millist Eestit nad luua aitavad. Isegi “Valgus kõnnib Kadriorus” on vahel nagu üritus Moskva Gorki pargis.
Tallinn on juba hullult vene linn, ühtedel andmetel on venekeelseid 47%. Mitte et ma vene rahvast vihkaks, aga nad kipuvad kiiresti ülekaalu võtma – Ida-Virumaa on suuresti nende, Tallinn ja Harjumaa lähevad järgi. Kui lisada neegreid täis Mustamäe, inglise keele pealetungi ja Lasnamäele ikka pugeda tahtva mošee, siis oleme pealinna võõrastele kaotamas.
Lõuna-Eesti põllumehed mõtlevad, et mis need kümme ukrainlast minu põllule siis ära ei ole. Aga neidsamu ukrainlasi tahetakse kümnete ja sadade kaupa ka teenindusse ja ehitusse – ja Tallinn ehitab tohutult. Ukraina borši ei saa keeta ainult põllumajanduses – kui migratsiooni lubada, siis nõuavad seda kõik, sest ühele lubades ei saa teistelegi keelata. Kui maale tuleb slaavlasi mõnisada, siis Tallinnasse ja Harjumaale tuhandeid, ja oblast, mida NLKP siia planeeris, muudkui areneb.
Eesti ja Ukraina on vene keele mõjuala riigid – meil Eestis on sadu tuhandeid, kellele on see emakeel ja eestlaste vanem generatsioon oskab samuti seda keelt hästi, nagu ka saabuvad ukrainlased. Mitte keegi ei hakka ukrainlastele eesti keelt õpetama, see oleks ettevõtjatele lisakulu ja “ajutistele” mittevajalik, vene keel ajab asja igati ära.
Nii aga muudame me Eesti riigis töökeskkonna, teeninduse, tänavasuhtluse ja kogu asjaajamise venekeelseks. Keeleinspektsioon ei suuda sellega võidelda – Tallinnas on piirkondi, mis on venekeelsed ja seal ei peagi tööle tulnud teenindaja kellegagi eesti keeles suhtlema, tema umbkeelsus ei jää kellelegi silmagi. Ka ehitusel räägitakse ainult vene keeles, seda kuuleb mistahes ehitusest möödudes.
Ukrainlased ei ole ajutine tööjõud, nagu polnud ka eestlased Soome minnes, kuigi meid selleks peeti. Käiakse kord ajutiselt ära, tullakse teinegi kord, sest töö ju ei lõpe, siis kolmaski kord, edasi saab juba elamisloa, pere ka kaasa ja ukraina kogukond kasvab mühinal.
Kui eestlasi mahtus Soome sada tuhat, siis 40 miljoniga ukrainlastel on sellise diasporaa loomine tühiasi, eriti kui Rail Balticud, Soome lahe tunneli ja muud objektid vajavad töökäsi. EKRE on praegu valitsuses, aga mis siis, kui koalitsioon kord laguneb, ja keegi enam migratsiooni vastu ei võitle?
Iga ukrainlasega me loome üha suuremat vene kogukonda Eestis ja teeme oma kätega ära Nõukogude Liidu kavandatu. Seda enam, et kõik tulijad pole Maidani-meelsed ukrainlased – Dnipri vasakkallas kuni Donbassini on suuresti venekeelne, ja palju rahvast tuleb sealt. Me loome lisaks endale viiendat kolonni – mitte miski ei sunni tulijaid meie riigile lojaalsed olema.
Põllumehed süüdistavad EKRE “kaabusid” Eesti huvidega mittearvestamises, põllumajanduse põhjalaskmises ja ei tea milles veel. Ei, Helmed ja teised “kaabud” mõtlevadki laiemalt, nad mõtlevad mitte ainult maasikapõldude, vaid kogu Eesti rahvusriigi peale, mida hoogsalt käiv massimigratsioon vähimagi kahtlusega hävitab.
Ei saa migratsiooniküsimuses põllumeestele järele anda, sest siis läheb vastu taevast kõik see, mida EKRE suurte raskuste kiuste on migratsiooni piiramises ja lõpetamises juba saavutanud – ikka selleks, et eestlaste rahvusriik Eesti Vabariik alles jääks. Ja sisserände lõpetamise jutt ei käi mitte ainult ukrainlaste, vaid kõigi kohta, kes siia imbuda tahavad.
Eesti põllumehel on kohustus oma rahvast toita, aga kui seda rahvast mõne aja pärast Maarjamaal enam pole, siis hakkate Eesti põllul kasvanuga toitma võõraid. Kas te seda tahategi?
Jüri Kukk, toimetaja