Eesti missioon Malis – mida me teeme võõras tundmatus sõjas? Et meid hiljem kolonialismis süüdistataks?

Eesti osalus Mali missioonis on kõige rohkem toetatav ainult puhtsõjaliselt ehk siis kaitseväele korraliku lahingväljaõppe saamise kontekstis, muus osas on see missioon üks paras prohmakas, mis annab võimaluse meid hiljem kolonialimis ja rassismis süüdistada.

Kuigi praegu on Barkhane missiooni aluseks võitlus islamiäärmusluse vastu, on tegelikuks sõja põhjuseks prantslaste toetatud Mali ja Nigeri mustanahaliste valitsuste genotsiid heledanahaliste tuareegide vastu, mis algas juba möödunud sajandil. Islamistid tulid lihtsalt sogasesse vette kala püüdma. Prantsusmaa aga on süüdi tuareegide maa elukeskkonna rikkumises uraani kaevandamisega.

Väga rumal on väide, et Eesti kaitseväelased aitavad pidurdada massimigratsiooni – vastupidi, sõjategevus just hoogustab inimeste põgenemist, mida näitasid ka Iraagi ja Afganistani kogemused. Barkhane missiooni piirkonnas levib sõjategevus üha uutesse riikidesse ja hoogustub. Iga päev on BNS-is lugeda uudiseid vägivallast lisaks Malile ja Nigerile ka Burkina Fasos, Mauritaanias, Kamerunis, Nigeerias ja mujal.

Viimased uudised annavad teada, et Mali keskosas hukkus rünnakus ühele külale 26 inimest, Prantsuse väed tapsid Malis äärmusrühmituse Islami Maghrebi Al-Qaeda (AQIM) liidri Abdelmalek Droukdali, ja et Mali pealinnas Bamakos nõudsid reedel tuhanded meeleavaldajad president Ibrahim Boubacar Keita ametist lahkumist. Opositsioonierakondade ja mitmete usujuhtide organiseeritud meeleavaldusel mõisteti ühtlasi hukka korruptsioon ja meelevaldsed vahistamised.

Kõik see näitab, et Aafrika teeb tavapärast tegevust ehk korraldab tapatalguid, Mali valitsus pole vähimalgi määral demokraatlik ja prantslased hoiavad kümne küünega kinni oma maavaraderohketest endistest kolooniatest.

Nii on Eesti kaitseväelased järjekordselt ühes põrgus, kus nad on kohaliku korrumpeerunud valitsuse tegevuse, Prantsuse koloniaalvõimu huvide ja loodusvarade riisumise kaitsjad. Kas paar Prantsuse lennukit, mis peaks NATO raames nagunii siin olema, on väärt, et osaleda kauges võõras sõjas? Samas kui Brüsseliga tülis olevate Poola ja Ungari panust Eesti õhuruumi kaitsesse ei hinnata liberaalide poolt sugugi nii kõrgelt kui prantslaste oma, mille nimel ollakse valmis ka üha ägenevas koloniaalsõjas osalema, kuigi Prantsusmaast poleks meil Vene agressiooni korral küll erilist kasu.

Mali missioon on hetkel selline, mille puhul võidakse meilt hiljem neegrite majutamist nõuda – ise ju laastasite selle maa ära.