10.06.2020
See ei ole meeleavaldus, vaid hüsteeria ja psühholoogiline rünnak üheskoos. Feministid protesteerivad Brett Kavanaugh` vastu.
Rassismivastased meeleavaldused Ameerikas ja Euroopas on alati kaasa toonud vägivalla, kuid ega teisedki sellised aktsioonid rahumeelsed ole – nendega kaasneb massiliselt vaimne vägivald.
Kui feministid protesteerisid USA Ülemkohtu kandidaadi Brett Kavanaugh` vastu (viiekümnendates meest süüdistati klassiõe käperdamises teismeliseaja peol), siis korraldasid nad meedia toel kogu arutluse ajal Kongressis ja kohtus hoonete ees hüsteerilisi meelevaldusi, kus halati ja uluti, nad jälitasid kohtunikku ja tema peret igal pool ehk muutsid ühe ülekohtuselt süüdistatu elu põrguks.
Palju meeleavaldusi on suunatud konkreetsete isikute vastu ja neis on protestijad tõelised psühhoterroristid, kes ei vajagi tingimata füüsilist vägivalda, vaid rõhuvad inimeste hävitamisele nii, et ajavad nad oma agressiivsete aktsioonidega närvivapustuse veerele.
Nii toimetavad meeleavaldajad praktiliselt iga inimese kallal, kes ei nõustu nende nõudmistega, sealhulgas enese süüdi tunnistamise ja vabandamisega. Kui keegi demokraatidest oleks keeldunud Kongressis ühispõlvitamisest, oleks ta tõenäoliselt saanud kogu selle isehakanud inkvisitsioonisüsteemi enda kraesse.
Nii läks Rootsis Göteborgis Black Lives Matter miitingul mölluks osaliselt seetõttu, et politseinikud keeldusid ühinemast põlvitajatega, ja asetusid nende jaoks kohe vaenlaste sekka.
Meeleavaldajad tegutsevad enamasti koordineeritult ja nii, et kedagi neist milleski süüdistada ei saaks. Nende poolt on ka vasakliberaalne meedia, kes võimendab iga sekkumise nõiajahtijate tegevusse kohe sõna- ja koosolekuvabaduse rikkumiseks.
Kui Läänes toimuvad meeleavaldused, toovad need kaasa tavaliselt ka vastuaktsiooni, eriti aga toovad parempoolsete üritused kohe välja vasakäärmuslaste tigeda parve. Sellistel juhtudel on kahte vaenulikku leeri eraldavad politseinikud alati näoga vasakpoolsete suunas, sest nende poolt on provokatsioonid kordi kiiremad tulema.
Liberaalses ühiskonnas on tohutul hulgal elukutselisi protesteerijaid, keda leiab nii naisõigusluse-, kliima-, rassismivastastel, geiagenda- ja paljudel muudel protestidel. Nad teavad täpselt, kuidas piiripealselt käituda, neil on olemas advokaadid ja rahastus.
Ka Eestis on näha, kuidas erinevatel üritustel ja organisatsioonides on samad inimesed, keda ühendavad Kõigi Eesti tühisüdamed, “Jah vabadusele, ei valedele”, feministeerium, Eesti 200, LGBT, Reformierakond, sotsid ja nii edasi. Üks transsooline jõudis feministide ja kõigieestlaste protestidelt näiteks ka päästjatele palgalisa nõudvale meeleavaldusele.
Agressiivne surve on nähtav isegi Riigikogus, kus sotside ja reformarite naissaadikud on lausa nutuveerel, kui nad rünnatavatelt ministritelt nõuavad: “No millal sa ometi vabandad?”, “Kas sul piinlik ei ole?”, “Miks sa valetad?” See on ehtsaim psühholoogiline rünnak.
Sel nädalal ERR-is ilmunud Sanna Kartau arvamuslugu “rassistide riugastest” näitas ehedalt, kuidas inimesi sunnitakse “õigesti” mõtlema, nii nagu ideoloogia ette näeb – nii jõhkrat survestamist pole Eestis veel esitatud.
Läänelikus ühiskonnas on palju erinevaid survegruppe, kes tegutsevad agressiivselt üsnagi põletavate teemade kallal, lastes neid paraku oma ülepingutamisega põhja. Üheks selliseks on loomakaitsjad, kelle puhul on kindlalt teada, et ega nad taltu kunagi, seega tasub enne järeleandmisi mõelda.
Sellised rühmitused toodavad iseennast ja probleeme ise juurde – kui üks võit on saavutatud, siis ega sellega lõpp tule, nad võtavad ette järgmise sihtmärgi ja varsti võitlevad juba vihmausside eest künnipõllul.
Meeleavaldused on Läänes vasakliberaalide poolt tehtud omaette kunstiks, mille käigus kasutatakse vastavalt vajadusele nii psühholoogilist kui ka füüsilist terrorit. Rahumeelseid kodanikualgatuslikke proteste on vähe ja need kaaperdatakse üldjuhul mingi ideoloogilis-poliitilise jõu poolt.