11.06.2020
Lapsepõlv ja noorus on inimeste elus imelühike aeg ja pole vaja seda ära rikkuda, lastes noortel kogenenumate vanemate abita elumuutvaid otsuseid teha. Pilt on illustratiivne.
EKRE Riigikogu saadik Urmas Espenberg selgitab, miks rahvuskonservatiivid ei toeta seda, et alla 18-aastased võiks vanemate teadmata psühhiaatri poole pöörduda.
“Elame turbulentsel ajajärgul, kus väga kiiresti muutuvad kõik asjad, kaasa arvatud vaated sellele, kui noorelt midagi teha või hoopiski tegemata jätta.
Väärtuskonservatiivide (ka EKRE) missioon on hoida alles väärtuslikku pärandit, mida inimkonnal ajaloost veel alles jäänud nagu traditsiooniline abielu, rahvusriik, keel ja kultuur, perekond, eetika, kaalutletud otsused ja terve mõistus. Kahjuks on paljud teised asjad globalismi tõmbetuultes ja ühiskonna nn ülikiires arengus kaduma läinud. Kummalisi asju aga lisandub kamaluga.
Sestap ei pea me õigeks ka 16-18-aastastel noortel veel iseseisvalt ilma vanemata psühhiaatri juurde pöördumist. Me olime vastu ka noortele liialt varase valimisõiguse jagamisele, see on üks meie põhimõtteid. Laskem noortel areneda ja küpseda ning alles siis oma otsused teha.
Millegipärast suvel maasikaid korjama, mis oleks hea töökasvatus, neid liberaalne maailm lubada ei taha. Pealegi Eestis on ülivähe lastepsühhiaatreid ja noored ei pruugi üldse vastava arsti juurde pääseda. Ka heade täiskasvanute psühhiaatrite juurde on pikad järjekorrad.
Maailm on täis veidraid asju ja veidraid ideoloogiaid, mis on samuti liigitatud psühhiaatria valdkonda, näiteks soovahetus. Kui noor ilma vanema teadmata sellise probleemiga psühhiaatri poole pöördub ja asjad nö korda aetakse, võivad sellel olla väga traagilised tagajärjed.
Kui isegi täiskasvanud soovahetajad kahetsevad hiljem oma valikuid, siis noored tuleks küll siin asjast välja jätta.Kui soovahetus ei osutu noore jaoks lahenduseks, siis vajub tema maailm kokku ja mis edasi…? Vähemalt sellised asjad peaks antud seadus kindlalt ja must-valgelt välistama. Üldjuhul peaks käigud psühhiaatri juurde toimuma ikka vanemate teadmisel ja osalemisel, siis saavad ka nemad noort omalt poolt aidata.
On muidugi üks murekoht ja siin ehk oleks võimalik kaaluda ka erandi tegemist. Need on lapsed kelle perekonnas on asjad korrast ära, vanemad joovad või on vägivaldsed, tuleb ette ahistamist jne. Vahel on olemas ka ainult üks lapsevanem või eestkostja, kes keeldub psühhiaatrilisest abist, mida oleks vaja ehk ka talle endalegi, koos lapsega. Sel juhul oleks vaja KOV või isegi õiguskaitseorganite abi. Aga see tuleks seaduses väga selgelt piiritleda ja sätestada.
Ärgem kitsendagem suure enamuse korralike ja heasoovlike lapsevanemate õigusi elada kaasa oma lapse tervele käekäigule, sest laps on ikkagi eeskätt perekonna liige, mitte riigi omand nagu arvavad paraku paljud vasakliberaalsed opositsioonipoliitikud. Targem on leida lahendus selle väiksemale osale alaealistest, kes abi tõesti vajaksid. Kogu maja ei ole vaja ümber teha, kui saab parandada ära paar katkist akent.”
Urmas Espenberg
