12.06.2020
Eesti võitlused pole veel võidetud. Pilt on illustratiivne.
Kirjanik Ats Miller jätkab kodanikupalga ehk baaselatise teemat vaatega tegijate poolelt.
„Kõige suurem vahe kõigi eelmiste ajastute inimeksistentsiga on efektiivsuse määratu kasv. Aadlit ja vaimulikke ei saanud olla üle paari protsendi ühiskonnas, kus 9/10 töövõimelistest rühmas põllul. Põllupidamine muutus efektiivsemaks raudriistu kasutades – aga see tähendas, et toita tuli ka seppi, kaevureid, kaupmehi ja neid tegelasi, kes justkui midagi ei teinud, aga ilma kelleta raudriistu poleks kunagi tekkinudki – õpetlasi.
Koos vajadusega ülal pidada kõiki neid, kes justkui otseselt midagi ei teinud, kasvasid maksud; nüüd jagatakse ringi rõhuv osa loodud rikkustest.
Lubatagu see kõrvalepõige – mind on terve elu kummitanud küsimus, kas Marx oli inimvihkajast satanist või lihtsalt väga naiivne? Mingil tasemel nägi ta väga hästi läbi kapitalistliku süsteemi olemuslikke hädasid ja oskas ennustada, kuhu see kõik välja jõuab. Totalitaarsetel süsteemidel – nagu omal ajal Nõukogude Liit ja nüüd Hiina – on tõepoolest võime läbi sunni ja nivelleerimise jagada ümber suur protsent tööstusühiskonna tulemist.
Ainult et, nagu me näeme, ei ole seda mitte kunagi ega kusagil kasutatud millekski positiivseks. Vastupidi, „sotsialismist” on saanud inimvääritu hirmutis; see on alati lõppenud mõistuströövivate inimsusevastaste kuritegudega ja seda praktiseerinud riigid-rahvad kurnavad end mõne põlvkonnaga välja.
Uut inimest ei ole sündinud.
Tuletagem taas meelde – edukad on riigid, kus suurem osa seda oma tegude ja mõtetega ülal pidavat seltskonda end hästi tunneb. Seda võib sõnastada ka küsimusena – kes on „omad”?
Kui see piir on inimese enda ja teiste vahel – nagu see alati on olnud teatud osal ja nagu see on praegu arenenud riikides järjest rohkematel –, siis polegi midagi rääkida: see seltskond on end ise tulevikust ära lõiganud (väljasuremisele määranud), nii et tuleb ainult valvata, et nad lõpetaksid oma maise teekonna eluvõimelistele (jätkusuutlikele) kahju tegemata.
Kuulge, ärgem kartkem nimetada asju õigete nimedega! Inimkond heidab endast kogu aeg päris suure osa ära – värdjad ja joodikud ei paljune. Jah, mõnikord õnnestub neil järglasi saada, aga kui hakata lähemalt uurima, surevad nad hiljemalt 3–4 põlvkonnaga välja ja inimkond sünnitab endale uued värdjad ja joodikud.
Me anname ennast edasi geenide ja meemidega – kui meil on „omasid” rohkem, ei ole mingi tragöödia ka isiklike järglaste puudumine, kui „kari”, kust sa pärit oled, rõõmsasti edasi kestab. Ehk kusagil siin on (loomulikult täiesti inimlikud, paljude aastatuhandetega tekkinud) mehhanismid, mis lasevad meil „omadena” tunda lisaks perele ja hõimule ka suuremaid hulki, rahvusest inimkonnani välja.
Küberneetika ütleb, et ükski vähegi intelligentne süsteem ei saa vähegi tulemuslikult tegutseda ilma tagasisideta. Ja siit saabki alguse suurte süsteemide (riikide, impeeriumite, inimkonna) frustratsiooni tekitav vastuolu – need tahavad vahendeid (makse), kuid nende tegevust saab vähe mõjutada ja järjest hõredamaks jääb kindlusetunne, et need üldse midagi kasulikku ära teevad.
Jah, riiki on vaja, sest selle jõustruktuurid ohjeldavad nii sisemisi kui piiritaguseid kõntsakotte. Jah, suurtel riikidel on siin ilmselge eelis. Saagem aru, et ka globalism kui selline vohab mitte olemuslikust kurjusest, vaid sellepärast, et teatud kitsas ärilises vaates on see efektiivne.
Ainult et inimene on ikka seesama. Ja kui sa võtad talt vahendid ja vastutuse – õige mitmes mõttes vabaduse kui sellise – ja sunnid teda elama tingimustes, mis – ilma igasuguste liialdusteta! – on umbes sama loomulikud, kui karul tsirkuses jalgrattal sõita… Kas tasub üldse imestada, et tulemus on sarnane nii paljude kõrgemate imetajate puhul jälgituga – inimene pühendub asendustegevustele ega paljune.
Sureb välja.
Vaadake, kedagi ei saa sundida sünnitama. Kedagi ei saa sundida hea lapsevanem olema. Nii, nagu kedagi ei saa ka tööle sundida (kui alternatiiviks pole surm või midagi hullemat; aga teeme nii, et jätame igasugused apokalüptilised stsenaariumid kõrvale).
Me saame luua tingimused, et inimesed oleksid huvitatud lapsi saama ja neid üles kasvatama. Kui me oleme huvitatud eestluse püsimajäämisest, tuleb luua süsteem, mis soosib 3–4-lapselisi edukaid peresid.
Ei ole midagi lihtsamat!
Tõsiselt. Küsimus on tahtmises. (Kordan igaks juhuks, et „peenhäälestus” tuleb siis, kui tegemiseks läheb; praegu on arvutused väga ligikaudsed, peamiselt illustreeriva väärtusega.)
Lähtume umbes tänasest „baaselatisest” (nagu eelnevalt selgitatud, ei lase me kedagi nälga ega külma surra, nii et küsimus on peamiselt suhtumises); ütleme, et see ongi 250€. (Täpsustagem, et seda ei maksta automaatselt ja kõigile, see on teatud toimetulekupiir, mille me erinevate meetoditega tagame.)
Ütleme, et maksud sissetulekult on 50% – see on lähedane tänasele seisule ja nagu selgitatud, vastab 250€ baassissetulekut praktikas 500€ maksuvabale tulule. Mingeid erandeid ei ole.
Ainult et inimesel on õigus suunata seda 50% näiteks veerandite kaupa oma järglastele ja (mingitel kitsendatud tingimustel) vanematele. Ehk siis esimese lapse sünniga langeb maksumäär 37,5%-ni, teisega 25%-ni, kolmandaga 12,5%-ni ja neljandaga nulli. Inimene, kes täna saab näiteks 2000€ kätte, saaks siis vastavalt esimese lapse sünniga 2500 ja neljandaga 4000. Tööandja jaoks ei muutuks midagi.
Jah, rohkem teenivate vanemate lapsed saavad rohkem. Jah, maksuraha väheneb ja kuigi see nõuab eraldi pikemat käsitlust, tähendab selline muutus väga ilmselt ka tervisekindlustuse viimist teistele alustele (vähemalt osalist üleminekut kindlustusmeditsiinile).
On see õiglane? Kellegi meelest kindlasti ei ole. Peamiselt küsitaks ilmselt, et miks me peame teiste lapsi üleval pidama? Aga samamoodi võib küsida, et miks peaksid teiste lapsed sind vanaduspäevil üleval pidama? (Jah, muidugi tuleb välja mõelda ka mingi alternatiiv nivelleeritud pensionisüsteemile, mis täna meil siin raha lihtsalt tuuri paneb.)
Kõige sügavam muutus oleks, et laste kasvatamine muutub prestiižseks – ühiskond annab välja selge signaali, et lapsevanem olla on soositud. See tähendaks põhimõttelist eemaldumist senisest ühiskonnakorraldusest. See tähendaks vastutuse tagasitoomist üksikisiku tasandile.“
