13.06.2020
Meeleavaldus Minneapolises.
Me elame hullumeelsel ajal, usumäratsemise pöörises, vaimunõtruse batsillide mõju all. Taas kord tuleb mul alustada lauset sõnadega: kui keegi oleks mulle viie aasta eest öelnud, et… aastal 2020 keegi suudleb kellegi saapaid, keegi peseb kellegi jalgu ja kedagi sunnitakse kellegi ees põlvitama, et see toimub tsiviliseeritud lääne riikides ja seda tallalakkumist peetakse millekski positiivseks või koguni normaalseks, siis oleksin ma hakanud vastiku häälega naerma.
Kuhu me oleme jõudnud? Ükskõik kuidas seda progressiivset hullumaja nimetada, mina seda kaasa ei tee. Ma arvasin lihtsameelselt, et keskaeg on läbi. Tõsi, eks põlvitamist ole tulnud ka hiljem ette. Oskar Luts kirjeldab “Kevades” seda, kuidas Joosep Toots sunnitakse ahju kõrvale põlvitama ja ahjuroop käes näitama kõigile, kuidas ameerika asunikud palvetavad.
Ameerika asunike usukombed annavad meil tooni siiamaani – rasedat relvaga kõhtu sihtinud röövlinäo pärandi väärtustamiseks korraldati meilgi mingi naeruväärne liturgia, kus rahvaga olevat räägitud arusaamatus võõrkeeles, mulle meenutab see keeleseaduse rämedat rikkumist. Aga ma olen oma silmaga näinud, et meil saadavad riigiasutusedki kodanikele ingliskeelseid meile, nii et tegu on tühiasjaga.
Vaimse iseseisvuse puudumine on muidugi tõsine probleem. Jaan Kaplinski on kusagil kirjeldanud seda, et tema vanaisa kaapis veel parunil kintsu, andes sellega mõista, et me oleme ikka väga vähe aega olnud vabad. Kintsukaapimine oli siis selline enesealanduslik tegevus, kus langeti paruni ette põlvili ja silitati hardalt kahe käega tema reisi, hellituste suund ülevalt alla. Midagi koeralikumat ja alandavamat on raske ette kujutada.
Mõistagi on meie nooremad põlved unustanud nii Lutsu, Kaplinski kui eestlaste seitsmesaja aastase kintsukaapimise ja keskenduvad hardalt ameerika afroeurooplaste maksimaalselt kolmesaja aastasele ikkele. Tore on vaadata, kuidas seitsesada aastat orjanute lapsed kaabivad kolmsada aastat puuvilla noppinud ameerika afroeurooplaste kintsu (euroliidus on ainult üks lubatud termin mustanahaliste tähistamiseks ja see on afroeurooplane, eristamaks mujal maailmas elavaid afroeurooplasi on vaja alati täpsustada, kellega tegemist).
Eriti lõbus on ajalooline fakt, et orjus ei kadunud Eestis kaugeltki koos pärisorjusega üheksateistkümnendal sajandil. Minu vanaisa August suri Tomski oblastis 1955. aastal orjatööl, koos paljude teiste sugulaste ja kaasmaalastega, kelle mälestusmärgi uuskommunistid äsja täis sodisid. Ma ei hakka detailidel peatuma, huvilised võivad kommunistliku orjapidamise kohta lugeda Aleksander Solženitsõni “Gulagi arhipelaagi” mahukatest köidetest, Eesti Raamat, Tallinn 1990.
Meie vanaisad surid orjalaagrites kakssada aastat pärast seda, kui Ameerikas olid orjad vabastatud. Kordan, kakssada aastat hiljem, ja surid, mitte ainult ei virelenud. Ja ma peaksin kellegi ette põlvili langema? Võib-olla peaks mõni tattnokast kommar minu ees põlvitama, kas pole?
Tehke mulle selgeks, et ma olen ise oma vanaisa mõrvamise eest vastutav ja ma põlvitan enda ees ja kaabin oma kintsu, enne mitte ja kellegi teise ees mitte. Ma olen vaba inimene niivõrd kuivõrd vabal maal. Pealegi pole kohus mind orjapidamises süüdi mõistnud ja mingit omakohut ma ei tunnista. Minu süüdistamine orjapidamises on alatu laim ja laimajad peavad oma sõnade eest vastutama. Õigusriigis käivad need asjad nii.
Üks asi on see, kui pärisori kaabib paruni kintsu, tema olukord on paruniga võrreldes peaaegu nagu koduloomal, keda on ka koos koertega müüdud. Hoopis teine asi on aga formaalselt vaba ja võrdne kodanik demokraatlikus riigis. Miks peab üks vaba ja võrdne isik, kellel on inim- ja kodanikuõigused orja kombel teise ees lömitama? Kus on siin loogika või koguni inimväärikus, millest meile nii palju jahutakse? Kordan – kus on väärikus?
Mul on tõesti valus ja piinlik taolisi avalikke saapa suudlemise rituaale vaadata. Kui see toimuks kusagil sadomaso-klubis täiskasvanud isikute vastasel kokkuleppel, see on midagi muud, ehk tolereerin kuidagi ära. Inimeste valiku alandamist ma aga ei suuda taluda, see valmistab mulle vaimselt piina. See ei ole normaalne aga sallitav, see on liiga julm.
Kui keegi põlvitab jumala ees, ma saan aru, on selline traditsioon ja peabki olema. Kauni daami ette võib samuti põlvitada, käe palumise eesmärgil või kuidagi nii, on ka selline traditsioon. Aga seda, et mingi suvaline tolgus tuleb mulle tänaval vastu ja käsutab mu põlvili, seda juba ei ole. Eesti vabariigis ei ole seadust, et ma peaksin kedagi kummardama, olgu ta või kõige ilgem rahapesu pankur.
Tõsi, pangaorjasid on meil karjade kaupa ja ka palgavaesuses virelevaid töölisi ei saa pidada millekski muuks kui orjadeks. Nende inimeste kannatused on mulle pühad, demokraatliku globalismi ikke all ägavate kaaskodanike tunded lähevad mulle vägagi korda. Meenub, kuidas ma kirjutasin vaestest ja “Loomingu” aastaülevaates mind naeruvääristati, kriitik valis poole. Aga ka palgaveste ja pangaorjade ette ma ei lange põlvili, see ei aita neid ja pealegi ei saaks ma siis üldse mitte midagi muud teha – osta ehituspoest põlvekaitsed ja lömita 24/7/365.
Meenub ka see, kuidas ma kunagi arvustasin mari kirjaniku Gordejevi ajaloolist näidendit, tuli meelde, sest üks sama triloogia näidend kannab pealkirja “Ikkagi ei jää põlvili”. Osundan: “”Boltush” on eestlastele vast enamgi huvitav kui maridele, sest teema on meil aktuaalsem kui Marimaal. “Boltushi” tegevus toimub ajal, mil maridel oli valida, kas elada edasi tatarlaste all või lasta end venelastel ristida. Marid otsustasid vähem halva kasuks ja hoidsid tatarlaste poole, kes leppisid andamiga ega surunud peale oma usku ja kombeid.”
Tänaseks oleme me jõudnud olukorda, kus majanduslike koormiste ja kolonialismiga alustanud anaal-liberaalne režiim on läinud üle varjamatu usukommete pealesurumise faasi. Seattle’i linn USA-s on hea viide lähitulevikku – kuus kvartalit kesklinna on usumäratsejate pool vallutatud ning seal kehtib politseivaba vegan-afroeuroopa saapasuudlemise kommunism. Jõudu, külamehed!
Mõistagi ei ole majanduslikele koormiste järgnev põlvitamine inimvõimete piir, Bütsantsi keisrite ette tuli ennast näoli maha visata, meie kliimas on see iseäranis mugav, ja templirüütlite kohtuasjas on üles tähendatud, et oma aja kõige progressiivsemad jõud lakkusid vanakuradi enda tagumikku. Pange vaim ja keel valmis, lugupeetavad.
(:)kivisildnik
12.06.2020
Pärnus, vandenõulaste ülimalt lõbustatud seltskonnas
