06.07.2020
Ajakirjanik Andres Raid.
Tänaseks on Tallinna hipodroomi teema taas ajakirjandusse jõudnud ja vist vaid aja küsimus on, millal hakkab raha rääkima.
Praeguseks on selgeks saanud (ehkki see oli ju algusest peale nn „Polichinelle`i saladus“), et see pole mingi ei hobuste ega hipodroomiga seotud „projekt“, vaid siin laiub peaaegu niisama saadud ja meeletut kasumimarginaali tõotav kinnisvaraäri.
Pisut taustast ja konteksti muutumisest.
Traavivõistlusi on Eestis peetud aastast 1902. Neid peeti Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Haapsalus. 1920. aastal aga tekkis Järve talu omanikul ja Tallinna kinnisvaraärimehel Jaan Venteril idee rajada Eestisse statsionaarne hipodroom.
Selleks tarbeks osteti krunt Paldiski maanteele. Samas moodustati hobuste armastajate ja kaitsjate ühing, kes mobiliseeris vabatahtlikud hipodroomi ehitustele. Hipodroom ehitati pangalaenu, talgute ja annetuste abil ning ehitustööd tehti enamuses kõik käsitsi. Tööd kestsid pea 2 aastat ja 25.11.1923 oli päev, mil hipodroom avas külastajatele uksed.
Kogu ettevõtmine muutus kiiresti Eesti rahva seas väga populaarseks ja see andis võimaluse ühingul maksta kõik pangavõlad ära juba esimese 2 aastaga. Hipodroomi tuli isiklikult avama Eesti riigivanem Konstantin Päts, kes oma kõnes tänas eesti rahvast tehtud töö eest, mis oli tehtud vabatahtlikult, ja ta lootis samas, et hipodroom hakkab andma Eestile head tõumaterjali, pidades silmas traavlikasvatust ja traavisporti.
Hipodroom tuli oma ülesannetega hästi toime ja juba 1936. aastaks jõudis Eesti juhtivate Euroopa traaviriikide hulka. 1940. aastal hipodroom riigistati ja allutati Eesti Põllumajanduse rahvakomissariaadile. Hipodroom töötas ka nõukogude ja saksa okupatsiooni ajal.
Tallinna hipodroom on töötanud kõik need aastad kasumiga ning pole saanud riigilt mitte kunagi isegi mitte dotatsiooni. Kõik ehitised, mida hipodroomil tänagi näeme, on ehitatud asutuse oma vahenditest.
Käsitsi ehitatud rada on tänaseks 97 aastat vana ja on nii kvaliteetne, et pole peaaegu sajandi jooksul vajanud ühtegi remonti! Tallides on kokku 120 Euroopa nõuetele vastavat hobusekohta.
Taasiseseisvumise järel anti hipodroom rootsi ärimehele Mats Gabrielssonile 3,1 miljoni EVP eest (1 EVP oli võrdne 0,60 Eesti krooniga). Kui Mats Gabrielsson hipodroomi sai, ei müünud ta ühelegi selle töötajale aktsiaid, ja sai selgeks, mis eesmärgil hipodroom üldse osteti.
Algas allakäik ja tänaseks päevaks on hipodroom agoonias, territoorium on muudetud pigem prügimäeks. Siinse totalisaatori käive lasti nulli, samuti on eesti rahvalt võetud võimalus mängida soome ning rootsi totalisaatoril, kuna rootsi totalisaatorile tehti 2,6 miljoni euro ulatuses „külma“ ning soome totalisaatorile ei makstud aasta otsa mingeid makse. See kõik lõpetaski eesti totomängijatel võimaluse mängida nende riikide totalisaatoritel.
Kaks kuud tagasi võeti muinsuskaitse alt ära Tallinna hipdroomi 1938. aastal valminud tall, mis on projekteeritud Eesti arhitektide koolkonna rajaja A. Perna poolt. (Perna on ka selle talli ehitustööde juhataja.)
Hipodroomi enda entusiastid arvavad, et Tallinna hipodroomil on suur ajalooline ja kultuuriline väärtus ja et hipodroom võiks vabalt olla linnarahva meelelahutuskoht.
Tuletame siinkohal meelde, et hipodroomi Mats Gabrielssonile müümise üheks tingimuseks oli Eesti traavispordi arendamine, mida ta tänaseni pole teinud.
Võib ju arvata – keda see hipodroom ikka nii väga „kotib“! See pole päris nii – kui Gabrielsson hipodroomi sai, käis temaga võistlemas maailma tuntuim keevitusagregaatide valmistaja J. Kemppi (tuntud ka kui Kemppi tallide suur omanik).
Tema andis oma hinnangu, mis oli järgnev: “Tallinna hipodroomi rada on heas seisukorras. Usun, et Eesti traavisport areneb kiiresti ja Tallinna hipodroom saab maailmas tuntuks.”
Tallinna hipodroomi endiste töötajate ja tõsiste traavifännide üleskutse kõlab: „Ärgem laskem minna Tallinna hipodroomil sama teed, mida sama omanik M. Gabrielsson tegi Kreenholmi Manufaktuuriga, kus tehases jäi tööta 13 000 töölist ja kus sisustus, mis kuulus ka eesti rahvale, müüdi Soome, Rootsi ja Hiina. Ning see järel kuulutati välja pankrot. Nüüd on järele jäänud ainult muinsuskaitse all lagunevad hooned. Sama toimus ka meie uhke tarbeklaasiga.“
Jälgime arenguid!“
Andres Raid,
ajakirjanik