Priit Tali: anonüümsete allikate puhul on midagi väga valesti

Urmo Soonvald põhjendab eilses Päevalehes meedia poolt anonüümsete allikate kasutamise tagamaid, motiive ja vajalikkust. Eks enamuses oli see jutt ka arusaadav ja aktsepteeritav. Aga … Allikale anonüümsuse tagamine on õigustatud ja mõistetav, kui kõik järgnev saab adekvaatselt jätkuda ja õiglaselt toimuda ka vilepuhuja nime avalikustamata.

Kui ajalehes ilmub anonüümse kodaniku X jutule tuginev artikkel ärimees Juhani mustadest tehingutest, siis on võimalik neid tehinguid uurida ka kodaniku X pärisnime teadmata. Mis aga eriti oluline – ärimees Juhanil on võimalus väiteid ümber lükata, omapoolseid selgitusi anda ja nõnda edasi.

Hoopis teine on lugu täiesti isiklikku laadi tegevuste „paljastamisega“, kui see tugineb anonüümse kodaniku X sõnadel. Millised võimalused on siin väidetaval patusel?

Kui minu kohta kirjutatakse, et „ükskord ühes kohas ütles/tegi ta ühele anonüümsele inimesele midagi inetut“ – no mis moel oleks mul võimalik selle kohta midagi kosta? Kui kirjutataks, et nimetatud kole sündmus leidis aset eile, siis saaksin tõenäoliselt selgitada, et olin eile terve päeva tunnistajate silme all maasikapõllul. Kui aga jäetakse lahtiseks aeg, koht, asjaolud, isikud – kes meist suudaks usutavalt tõendada, et ta „kunagi, kusagil, kellelegi“ pole halvasti öelnud?

Sellistes olukordades jäetakse süüdistatav juba eos ilma igasugusest teoreetilisestki võimalusest ennast kaitsta. See aga on sügavas vastuolus nii õiguslike põhimõtetega kui ka lihtsa inimlikkusega.

Lisaks – ma küll täiesti usun, et ajakirjanikule on kodaniku X nimi teada, aga see ei muuda midagi. Hoopis olulisem on, kas ajakirjanik teab, et selle anonüümse kodaniku jutt täielikult tõele vastab. Mitte kas ajakirjanik usub, mitte kas ta on veendunud ja kindel, vaid kas ta TEAB? Kui ta tõepoolest TEAB seda, siis ei ole ju vaja allikat (isegi anonüümselt) üldse mängu tuua, kuivõrd ajakirjanik võib vajadusel ise prokuratuuris või kohtus asjakohaseid tunnistusi anda. Kui ta aga vaid usub (arvab), et X räägib tõtt, siis on asi ikka hoopis hapu. „Kolumnist Maša arvab, et ühe anonüümse inimesega juhtus kunagi kusagil midagi koledat ning ta usub, et selles on süüdi (mistahes avaliku tegelase nimi)“. Ning me kõik haarame kurikad ning tormame selle avaliku tegelase kallale.

Kas midagi ei ole siin väga valesti? Kujutlege hetkeks, et teie käest küsitakse „Miks sa ükskord ühele inimesele halvasti ütlesid?“

Milline oleks teie reaktsioon? Elementaarne – eranditult igaüks küsiks koheselt „kus, millal, kellele, mida ma ütlesin?“

Ja kui siis saate vastuseks, et „pole tähtis kus, pole tähtis millal, pole tähtis mida, pole tähtis kellele, aga mida on sul enda õigustuseks öelda, raibe?“ Põmm, ega ei olegi midagi öelda, kohe kuidagi ei oskaks ennast õigustada. Mök-mökk, hämming ja vaikus, järelikult – süüdi!

Ennast korrates – kas midagi ei ole siin väga valesti?

Muidugi saan ma aru, et väga delikaatsetes ning tagakiusamist võimaldavates olukordades on raske ja riskantne oma nimega välja tulla. Kuid sellisel juhul on ainus aus, õiglane ja tulemusrikas tee – politsei, prokuratuur, kohus. Nendel instantsidel on võimu ja pädevust tegelik tõde välja selgitada ning ka kahtlustatavalt juba konkreetsete asjaolude kohta konkreetseid selgitusi nõutada. Ja kui menetledes selgub, et jutud on tõesed, väited leiavad faktina tõendamist – siis, alles siis võib loo ka leheveergudele tõsta, et saaksime kurikad välja otsida. Ning ohvrid (nüüd juba tõepoolest tõendatud ohvrid) võivad ikkagi avalikkuse jaoks anonüümseks jääda.

Kuid visata tuntud inimene avalikult huntide ette põhjusel, et ajakirjanik arvab, et varjatud identiteediga väidetav ohver ilmselt ei valeta – siin on ikka tõesti midagi väga-väga valesti.